Tagasivaade põhja. Jalgsi on juba matkatud, autogagi seigeldud, tsiklimatkal käidud, kajakimatkal loksutud. Oli aeg proovida midagi uut. Olles käinud kaks korda suvisel ajal Lapimaal, on selle kandi tühjus ja puhas loodus kustumatu jälje meeltesse jätnud. Nüüdseks juba seitse aastat tagasi Kairitiga Sareki rahvuspargis matka lõpetades seadsime eesmärgiks - talimatk. Hellitavalt oleme seda matkaplaani kutsunud ikka karusöödamatkaks. Tegudeni aga polnud senini jõudnud. Sügisel sain, ei mäletagi kust, ajendi, et nüüd tuleb lõpuks see talimatk ette võtta. Suuskadega ja väljaspool kodumaad. Samas, esimeseks korraks võiks olla pool-tsiviliseeritud matk, kus inimesi veidi liikvel ja telkima ning lõket tegema ei peaks. Valik jäi Soome Lapimaale.
Hilissügis möödus aeg-ajalt internetis infot otsides. Valik langes lõpuks Urho-Kekkoneni rahvuspargile, umbes 1200 km Helsingist põhja poole. Päris algne mõte oli, et lähen ja proovin üksi, et mis värk see suusamatkamine on. Lähedastelt kerkis aga mõningaid murenoote ja nii jagasin mõtteid laiemalt ja Volli ärgitas Kairitit ikka minuga kaasa tulema. Mõeldud-tehtud. Napp kaks kuud enne plaanitud aega aga selgus, et Kairit kirjutab oma magistritöö parem valmis. Minu plaane rikkusid ka mõned lähetused aga õnneks õnnestus kahe sõidu vahele täpselt sobiva pikkusega puhkuse auk leida. Jäi üle leida endale matkakaaslane. Grete oli silmapilkselt nõus kui talle mõttest rääkisin.
Seejärel muidugi ei jäänud muud üle kui doktoriga tegeleda hommikust õhtuni, et saaks rahuliku südamega suusatada seni kuni töö eelretsenseerub. Õnneks läks ka nii.
Kokkuvõttes oli matk väga äge, lausa suurepärane. Vaim puhkas, tööle ei mõelnud. Magada sai ja heas seltskonnas õhtuid veedetud. Füüsiline koormus oli täpselt paras. Mõned päevad küll kippusid pikaks ja külmaks aga samas oli tervis hea ning uni magus.
Loomulikult oli ka tagasilööke. Kohe esimese mõne kilomeetriga sain ühe kanna villi, mis siis tasapisi ainult hullemaks läks. Lõpus oli paras auk järgi. Teise päeva hommikul ülesmäge tõustes käisin ninali ja nii õnnetult, et matkakepp läks pooleks. Õnneks mcguyveri teip aitas hädast ja sai lõpuni sellega suusatatud. Mu suuskade sidemed on tegelikult mõeldud teistsuguste jalanõude jaoks kui need mis minul olid. Juba proovimatkal (ja ainukesel kus ma suuski käisin proovimas) hõõrusid need mu heade mägisaabaste külgedesse augud.
Üritasin aukude suurenemist peatada pannes ratta sisekummist sinna pehmendava puhvri aga need kulusid momentaalselt läbi ja tegelikult sai Grete neid kummi ja hiljem ka puidu juppe mu järelt korjata. Grete juba kirjeldas mu puutöökoja avamist. Üks päev suusatades mõtlesin, et mis võiks aidata, et jalad oleksid veidi paralleelsemalt suuskadega (kippusid muidu olema u 15 kraadise nurga all) ja saapad ikka lõpuni vastu peaksid.
Lahendusena tundusid puidust kiilud olema hea mõte. Nii ma siis üks hommik neid endale vestsingi. Ja mõte töötas. Veidi vajasid need küll kohendamist ja kippusid ära kaduma aga kindlasti muutus suusatamine mugavamaks.
Sellega muidugi mured ei lõppenud. Üsna matka algul lõpetas ka mu “volditav” matkatops koostöö. Õnneks oli termose tops alati käepärast kui vaja kuid tüng siiski. Pükstel andis tasku lukk järgi ja seda me kohapeal ei saanudki korda. Fotokaamera lõpetas koostöö ja nii jäid vahvad virmalise pildid tegemata. Samas muidugi õppisin, et sel reisil oleks võinud väike taskufotokas kaasas olla. Digipeegel oli tüliks kaelas ja seetõttu veetis ka enamuse ajast seljakotis, mitte käeulatuses.
Ja tegelikult põhiline nali oli ikka suusatamisega. Kui vähegi olime pehmemas lumes, siis mina olin alatasa põlvini või rohkem sees. Ja ürita siis ilma toetuspinnata end uuesti välja saada ja edasi liikuda. Matka lõpupoole olin ühel hetkel puusani sees ja isegi matkakepid kadusid lumme ära. Paras tegemine oli, et edasi saada.
Need hetked, kus Gretel raske ja lausa masendav oli, jäistel nõlvadel töötasid mu suusad suurepäraselt. Mõnus oli liikuda ja üritasin leida tihtipeale tasakaalu selle vahel, et ära ei külmuks ja et selg märjaks ei läheks.
Üsna sürreaalne oli muidugi meie esimene õhtu. Laskumine pimedas nõlval, seejärel pealampide valgel. Kohati tuli välja vahelduvtõuge. See tunne, et sa oled ei-kusagil ja kogu maailma tühjus on su ümber ja ainus, mis reaalsusega seob on hea matkakaaslane.
Matka üllatus oli muidugi eestlaste kohtamine eelviimases onnis. Matka joogielamus oli kolmanda päeva õhtul saunas joodid sass. Ammu pole õlu nii hästi maitsenud ja nii kaua kestnud ;). Söögielamus - üldiselt olid hüdreeritud toidud maitsvad, šokolaadimousse vaheldus ja juustu-vorsti-lõunad mõnusad. Pudru, nagu te juba lugenud olete, oli küll vastumeelt. No ei ole seda soolikat kui on võimalus muud süüa.
Baskid, kellega me sattusime sama rada pidi liikuma olid vahvad. Mõnusalt vaiksed ja sõbralikud, mitte ülemäära joviaalsed. Vahva oli nende jälgi otsida ja kindlasti kergem ka. Samas oli teada, et on üks teine seltskond, kes meie tegemistel silma peal hoiab ja ilmselt ka appi tõttab kui vaja.
Kokkuvõttes - Lapimaa on suurepärane koht suusamatkaks. Kohale saamine võtab aega ja/või raha aga loodus on ilus ja puhas, onnid on mugavad, rahvast pole liiga palju ja virmaliste võimalus on puhas boonus. Järgmine kord läheks lühemate ja laiemate metallkantidega suuskadega ja suusasaabastega. Tagavara matkakaika võtaks kaasa ja kasutaks vast üldse suusakeppe. Aga, mis põhiline, läheks uuesti kasvõi samasse rahvusparki. Seal on käimata radu ja külastamata onne veel mitme matka jagu. Ja Gretega võib luurele minna küll!
No comments:
Post a Comment