IX päev 25.03.2015 ehk kolmapäev

Ärkasime esimest korda kell 5.00 selle peale, et õues hakkas päike sirama. Vaatasin kella ja ei uskunud oma silmi, et see nii vähe veel on. Kui päike poleks paistma hakanud, siis oleks vist veel maganud, sest see pink oli üllatavalt mugav. Hedi ärkas ka mu nihelemise peale üles.

Mõtlesin, et kui ma juba üleval olen, siis lähen välja ja teen paar pilti. Hedi tuli ka välja. Tuppa tagasi minnes tegin tule alla ja pugesime uuesti magamiskottidesse, sest hütt oli öö jooksul üsna jahedaks muutunud. Kuna mul und väga ei tulnud, siis lisasin hagu ja vaatasin kaamerast pilte. 

Kella 7 ajal ärkasime päriselt üles. Hedil oli streik, sest ta keeldus pudru söömisest ning arvas, et paar šokolaadi tükki on piisav. Ma küll sügavalt kahtlesin, aga mis ma teha sain. 

Asjade kokku panemine sujus ka täna üsna kiiresti, sest alles olid jäänud ainult riided ning pisut sööki. Saagisime ja lõhkusime puid ning koristasime toa. Umbes kella 9 ajal asusime teele. 

Tuul oli külm ning vali. Klassikarada oli täis tuisanud ning endiselt oli kohti, kus Hedi sisse vajus. Liikusin ette. Kannad tegid pisut haiget, kuid teadmine tsivilisatsioonist pani edasi liikuma. Isegi kui rada tuisu pärast ära kadus, siis nüüd olid suured sinised ristid väljas, mis aitasid suunda hoida. 

Olime vist tunnike liikunud kui kuulsin mingit veidrat heli ja Hedit hüüdmas: "Saan!" Vaatasin tagasi ning nägin rajamasinat. Astusime rajalt kõrvale, et ta meist mööda saaks minna. Mõtlesin, et nüüd on lihtsam liikuda, kuid siis nägin, kuidas ta ühest nõlvast üles hakkas tõusma. Samuti nägin suusatajaid ja ma ei suutnud uskuda, et oleme juba teeristis, kust Kiilopääle on ainult 6 km. 

Rühkisime ka nõlvast üles ja tegime peatuse, sest Hedi oli mingi jama sisse astunud ja suusa alla oli tekkinud paks jää. 

Kiilopääle viis värske sisse aetud rada. Klassikajälg oli nii ilus, et ma lihtsalt ei jõudnud seda ära imestada kui ilus võib üks asi olla (ilmselt olin metsas segi kamminud). Hakkasime vaikselt ülesmäge tõusma. Kuna mu suusad olid laiad, siis ei tekkinud mul võimalustki tagasi liikumiseks. Rühkisin vaikselt edasi ja tagasi vaadates nägin, et Hedi on pikalt maha jäänud. Kuna tema suusad olid kitsad, siis tekkis tõusuga raskusi. Ootasin teda pisut järgi ja rühkisin edasi. 

Tõus läks üsna raskeks ning kui nüüd tagasi vaatasin, nägin Hedit, kellel olid suusad käes ja jalutas mäest üles. Võtsin ka suusad jalast, sest kohe, kohe oli rada kadumas ning lumi jäiseks muutumas. Mõned suusatajad laskusid ja itsitasid, et kaks tola kõnnivad, endal suusad käes. 

Lumi kandis ning peagi nägin saanirada klassikaraja kõrval. Mõtlesin, et lähen pigem sinna jalutama, siis ei hakka suusatajatele väga silma. Loomulikult hakkas suusatajaid nagu murdu tulema ning üks vanem härra küsis, et kas ma murdsin suusad, et kõnnin. Vabandasin ennast sellega välja, et suusad on raja jaoks liiga laiad. Tegelikult oli ju ka nii. Eemalt nägin, et Hedi on suusad alla ajanud, sest tulemas oli laskumine ja väljas jube tuul. Ilmselt oleks see olnud kõige õigem mõte, alla vuhised ja see matk lõpetada. Aga ma juba teadsin, et kui ma nende suuskadega laskuma lähen, siis pean kaigastega lükkama, et alla saada. Otsustasin veel pisut jalutada. 

Kui Kiilopää keskus hakkas paistma, siis ajasin ka suusad alla. Imelik oleks ju suusamatk lõpetada, suusad käes. Kuna oli veel pisut laskuda, siis juhtuski see, mis ma olin arvanud. Laiad suusad pidurdasid hoo kinni ning edasi liikumiseks pidin kaigastega hoogu andma. 

Ja olidki viimased 100 meetrit kui tuli koht, kust olime 8 päeva tagasi alustanud. Hedi juba ootas ning ergutas :)

Panime suusad ära ning läksime sisse riideid vahetama ja sööma. Sisse jõudes vaatasin ennast peeglist ja pidin pikali kukkuma, sest see, kes mulle vastu vaatas oli võõras. Mul nägu oli kohutavalt tedretähniline ning nahk tuulest punetav. Silmad olid samuti pilus, kuid see on üsna tavapärane. 

Pärast kerget kasimist läksime sööma. Täna oli porolihast supp. Isegi selle sain söödud, sest liha ei maitsenud üldse nagu liha.

Pärast söömist kaevasime Nööbi lumest välja, toppisime asjad sisse ning sõit Oulu poole võis alata. Alguses auto haises õlle järgi, sest külmaga olid kaks pudelit humalavett välja hakanud ajama, kuid sellega harjus üsna ruttu ära. Autos istumine tundus ka kuidagi kummaline, sest viimased 8 päeva olime harjunud rahmeldama ning mingi eesmärgi nimel liikuma. Nüüd lihtsalt istusime ja ootasime, millal Rovaniemi tuleb, et saaks Prismasse suuski imetlema minna. 

Rovaniemisse jõudes, läksime juba tuttavasse Prismasse, et õhtuks süüa ning üks soomekeelne plaat osta. Tuterdasime lettide vahel ringi ning peletasime inimesi oma pesematusega eemale. Ostsime õhtuks süüa ning käisime suuski imetlemas. Selgus, et nädalaga oli lettidele uus kaup ilmunud ning talvine kraam kahanenud. Hedi leidis ka ühe "Don Huonot´i" plaadi, mis pildi järgi tundus huvitav.

Ostlemised tehtud, asusime Oulu poole teele. Auto alguses taaskord haises nagu taarapunkt, kuid sellega harjus kiiresti. Panime oma uue plaadi ka mängima ning kõik tundus lausa suurepärane. 

19.30 jõudsime Oulu. Hedi oli broneerinud väikese majakese, kus oli ka saun. Saime võtmed kätte ning kohe alustasime sauna kütmist. Mõtlesime, et enne käime saunas ja siis sööme, aga ei jõudnud ikka ära oodata ja alustasime söömisega. Õhtuks oli meil kala, erinevad salatid ning õlu. Saun sai ka poole tunniga valmis ning siis tuli see hetk, kui kaks räpast Saba läksid sauna higistama. Suurepärane tunne oli. Veel suurepärasem oli see pärast pesemist.

Umbes kella kümne ajal läksime magama. Õigemini mina jäin kell kümme magama ja Hedi pärast seda kui telefonil aku tühjaks sai.

Kokkuvõte:
Marsruut: Rautalampi-Kiilopää
Kilometraaž: ~12 km
Liikumist alustasime kell ~9.00
Liikumise lõpetasime kell ~ 11.30
Liikumisele kulunud aeg: ~2.30
Kulutatud energia: 1522 kcal