V päev 21.03.2015 ehk laupäev

Ütlen kohe ära, et tegemist on kõige raskema matkapäevaga, mis võttis nii vaimselt kui füüsiliselt läbi. 

Kuna me olime juba eelmine päev baskidega järgmise päeva rada uurinud, siis oli juba teada, et tulemas on raske päev. Raskeks tegi tõus, laskumine ja vahemaa pikkus.

Ilmselt oli ärevus öö jooksul naha vahele pugenud, sest mina tegin silmad lahti umbes kella 7 ajal. Nägin, et Hedi veel magas ning tegevuse leidmiseks hakkasin kütma ja raamatut lugema. Umbes kella 8 ajal ärkas ka Hedi, kes oli vist näinud öö jooksul ilmutust, sest avas sõnagi lausumata puutöökoja. Eelmine päev näitas, et lohvid ei paku saabastele leevendust ning nii leiutas ta uue mooduse - puust kiilud. 

Järgmiseks sõime, panime asjad kokku ja koristasime. Täna olime baskidega ühel ajal valmis, kuid rajavalik osutus erinevaks. Meie otsustasime mööda järve liikuda ja loota, et leiame talvise matkaraja üles. Baskid otsustasid minna GPS-is olevat rada mööda. 

Ilm oli päikseline, kuid järvel jube tuuline ja külm. Teades, et Sokosti mast on lähedal, lülitasime telefonid sisse ja saatsime mõned sõnumid. 

Külm kiirustas takka ning hakkasime edasi liikuma. Tuulest hoolimata oli olemine hea. Järvelt maha saades jõudsime puude vahele, kus järgisime endiselt saanirada. Nüüd läks olemine veelgi paremaks, sest rada ei olnud libe ning tuul jäi ka vaikseks. 

Kogu see lõbu sai otsa, kui jõudsime mingisuguste majade vahele, mis kaardil polnud märgitud. Algul arvasime, et need on hütid, aga siis nägime väikest silti, mis viitas põdrakasvatajate külale. Kedagi väljas ei olnud ning segadust külvas ka asjaolu, et majade ümber oli lõpmatu hulk saaniradasid. Otsustasime ühe välja valida, lootes, et see meid kuhugi välja viib.

Mõnda aega liikudes avastasime, et rada läheb vales suunas ning otsustasime liikuda teises suunas. Nüüd oli minu kord hakata ees liikuma, sest Hedi vajus taaskord sisse. Liikusime vaikselt edasi ning ühel ajal leidsime eemalt saaniraja, mille kasuks ka otsustasime. 

Ka seda lõbu polnud pikalt, sest peagi keeras rada 90 kraadi paremale ja üsna järsku nõlva mööda üles. Pidasime aru, et mis me siis edasi teeme. Siiani polnud ka baskide jälgi kohanud ja GPS näitas, et rada läheb seal üleval edasi. Otse edasi vaadataes läks ka jube võsaseks. Hedi veel ütles ka, et mis siis saab kui keegi on lihtsalt lustinud ja rada läheb üleval teises suunas tagasi. Arvasin, et vast ikka ei ole nii. 

Kuna nõlv oli nii järsk, et suuskadega poleks seda olnud võimalik teha, siis hakkasime jala üles murdma. Sumasime pikalt ning see, mis meid üleval ootas oli lihtsalt halenaljakas. Loomulikult oli keegi lustinud, sest üleval keeras rada tuldud teed tagasi. Kuna me juba seal üleval olime, siis hakkasime mööda nõlva edasi liikuma. Mina jäin üsna pea pikalt maha, sest mu suusad olid nii libedad ning olematu kandi tõttu oli liikumine väga keeruline. Selleks, et mööda nõlva mitte alla libiseda, pöörasin oma parema jala 45 kraadi välja poole, et suusk hakkaks krõbedat lumekoorikut lõikama. Algul oli lihtsalt raske, aga pikka mööda hakkas jalg ära väsima ning Hedi eemaldus üha kaugemale. Mõned korrad proovisin ka ilma suuskadeta edasi liikuda, aga nii kui kandev koorik kadus, olin kõhuni lumes ning nõlval suuskade jalga panemine oli ka rõve.

Mingi hetk tundus, et see piin saab nüüd otsa, sest jõudsime sadulale. Hedi ootas mind järgi. Temani jõudes ütlesin: "Kurat, ma ei ole nõus enam seda jama nende suuskadega kaasa tegema." Enda lohutamiseks tegin veel paar pilti. 

Ja siis Hedi pakkus välja kaks järgmist lahendust. Esiteks, et kas me laskume kohe ja liigume mööda teise mäe külge või liigume sama mäe külge edasi ja laskume kohe õigesse orgu. Palusin edasi liikuda mööda sama külge. Kui enne väänasin paremat jalga, siis nüüd oli vasaku kord. Taaskord jäin Hedist pikalt maha. Vasak jalg ei olnud nii usin ning füüsis hakkas ka vaikselt väsima. Nüüd juba hakkasin seda olukorda vihkama. Asjale keeras vinti juurde see, et Hedi jäljed kadusid ning sellega koos ka Hedi. 

Ma olin selles olukorras juba hullumas. Lõpuks ei liikunud ma enam jalgade, vaid käte abil. Sõrmed olid sellest kramplikust olekust täiesti läbi ning tundus, et kaikad tahavad läbi käte tungida. Õnneks hakkas Hedi uuesti paistma ning tundus, et ta ootas mind järele. Vehkisin, et ta edasi ei liiguks. Kuna üleval oli meeletu tuul ning külm, siis ma teadsin väga hästi kui halb tal on seal mind oodata. Samas tahtsin, et ta ütleks lihtsalt paar lohutavat ja innustavat sõna. Hedini jõudes olin nii läbi, et viskasin pikali ja ei olnud nõus enam ühtegi sammu tegema. Ja siis Hedi lohutas: "Grete, me peame edasi liikuma, sest muidu me külmume siin surnuks." See mõjus, sest ma tõusin püsti, võtsin suusad jalast ja kõndisin tema sabas. 

Jõudsime järgmise sadulani. Lumi muutus pehmemaks ning oli aeg suusad alla panna. Hedi ütles, et peame mäe teisele küljele saama ja sealt edasi liikuma. See plaan tekitas minu segadust, sest kaart, mis minu mälus oli, ütles, et me peaks millalgi paremale alla minema, mitte vasakule hoidma. Aga kuna tal oli GPS, siis ei hakanud vaidlema. 

Läksime siis vasakule. Õnneks oli nüüd nõlv laugem ja sai normaalselt edasi liikuda. Küsisin vist iga paari minuti tagant, et kuhu nüüd ja palju veel. GPS läks ka lolliks, sest mingi hetk Hedi ütles, et olime ületanud jõe, kust oleks pidanud hoidma üles tipu poole. Ma ei saanud enam midagi aru, sest mu mentaalne kaart oli totaalselt sassi löödud. Läksime siis tipu poole ja sealt hakkasime alla oru poole hoidma. Nüüd nägime jälle seda orgu, mida eelmiselt nõlvalt silmasime. Olukord hakkas mulle selgeks saama. Olime teinud lisanduva ringi mööda eelmist nõlva. Kuna meid ümbritses võsa ja järsk nõlv, hakkasime treppe tegema. See tegevus võttis vist umbes pool tundi, enne kui päris alla jõudsime. Järgmine katsumus oli jõe ületamine. Leides lumesilla, katsetasime seda. Läks õnneks. 

Järgnes lauge rada mööda oru põhja. Endiselt imestasime, et ühtegi jälge polnud siiani näinud. 

Jõgede ristumise kohas märkasime saanijälge, mille ka kasutusse võtsime. Hedi informeeris, et palju pole enam minna, ainult 600 meetrit veel. See vahemaa tundus lõputu.

Lõpuks nägime onni, mille korstnast tuli suitsu. Mõtlesime, et kas tõesti on baskid juba kohal. Onnile lähemale jõudes nägime meie jaoks uut varustust, seega ei olnud baskid veel jõudnud. Tuppa astudes võtsid meid vastu neli hollandlast, kes olid meid nähes jahmunud.Seekord oli tegemist väga väikese ja pimeda hütiga. Kui hollandlased kuulsid, et kaks baski on ka veel tulemas, siis pakkusid nad lahenduse, et kütavad kõrvalt toa soojaks. Ka nemad olid matkaks broneerinud tube ning kuna kõigil neil tubadel oli üks võti, siis said nad kõrvale tuppa sisse nagu meiegi. Nähes kui väsinud me oleme, siis võtsid nad kütmise enda peale. Meie vahetasime riided ja hakkasime jooma, sööma. Tänase päeva jooksul me ei olnud ühtegi pausi teinud, et midagi hamba alla pista või juua. Vedeliku puudus oli korralik. Mul ei olnud ka söögiisu, aga Hedi tegi söögi valmis ning käskis selle ära süüa. Umbes 40 minutit hiljem saabusid ka baskid. Süda läks kohe rahulikumaks. Hollandlaste poolel oli ruumi vähe, seega kolisid nad külma tuppa. Meie jäime veel sooja kamina ette. Uuriti ka meie järgmise päeva plaane ning kui kuuldi, et nii meie kui baskid plaanime edasi minna Porijokki hütti, siis hakkasid nad uut sihtkohta valima. Soovitasime Luirojärvi sauna, kuid nad lubasid selle peale mõelda.

Tundes, et oleme piisavalt soojas olnud, kolisime oma poolele üle. Seal oli jahe, kuid sai baskidega muljeid vahetada. Kui meie olime täna liikunud 21 km, siis nemad said 18 km hakkama. Terve raja vältel olid nad näinud meie jälgesid, kuid kordagi ei valinud neid :)

Kuna väsimus oli suur, siis läksime kella üheksa ajal magama. Öösel ärkasin selle peale üles, et Abalakov näitas iseloomu. Püüdsin teda eirata, aga kuuldes, et ka hollandlased on sama hädaga kimpus ja käivad väljas, siis ronisin oma soojast magamiskotist välja. Kiikasin ka termomeetrit, mis näitas -26 kraadi. Oi kui krõbe oli. 

Kokkuvõte:
Marsruut: Luirojärvi-Sarvikoja
Kilometraaž: ~21 km
Liikumist alustasime kell ~10.00
Liikumise lõpetasime kell ~ 17.30
Liikumisele kulunud aeg: ~7.30
Kulutatud energia: 4124 kcal