VI päev 22.03.2015 ehk pühapäev

Ärkasime kell 7.30, sest hütt oli jahe. Mul oli esimene öö kui magasin riietega, kuid samas oli väga mõnus olla. Hedil oli kaasas suvine magamiskott ning seetõttu pidi öösel kannatama jahedamaid olusid. Baskid olid alustanud juba kütmist, kuid ikkagi oli jahe. Ei viitsinud enam pikali vegeteerida ning ärkasin üles. Hedi ärkas 45 minutit hiljem.

Sõime, pakkisime asjad ning saatsime hollandlased Luirojärvi poole teele. Pärast neid lahkusid ka baskid, kellele andsime 20 minutit edumaad, et siis hiljem nende rajas sõita.

Eilne jalgade väänamine andis korralikult tunda. Mul kannakõõlus oli valus ja jalalaba liigutades see kriuksus. Esimesed sajad meetrid olid üsna vaevalised, kuid siis jalg harjus ära.

Jõudes sinna kohta, kus eelmine päev olime treppe teinud, nägime, et baskid murravad sealt üles. Otsustasime, et proovime nende laskumisrada, ehk kohta kus me liikusime kolmandale nõlvale.

Jõudes sadulani, alustasime tõusu. Värske lume tõttu oli minu jaoks kääri üsna hea. Hedi tegi taaskord treppe. Kui tõus läks liiga järsuks ja lumi jäiseks, siis võtsin suusad jalast. Kandis päris hästi. Üles jõudes panin suusad uuesti jalga.

Ülevalt tundus, et sealt laskumine on kõige õigem mõte. Mul tuli jälle laskumise ja kiiruse hirm ning võtsin uuesti suusad jalast. Hedi proovis ka, aga ta vajus sisse ning pani suusad uuesti jalga.

Õnneks läks peagi laugemaks ning mina sain ka suusad alla.

Edasi liikusime mööda lauget nõlva ja otsisime võimalust alla orgu laskumiseks. Ülevalt nägime jõge, kuid serv oli nii järsk, et alla ei tihanud minna. Tasapisis püüdsime laskuda ning ühel hetkel läks võsaseks ja laugemaks, mis andis võimaluse täielikult alla jõuda.

Mööda jõge liikudes oli maastik laugem, kuid lumi paksem. Sain jälle veduri rolli, et Hedi lumme ära ei upuks. Liikusime mõned kilomeetrid ilma, et oleks saani või muud jälge näinud. Siis sattusime ühe jälje peale, mida hakkasime jälitada. Juhtus jälle see, mis eile, et keegi oli lustinud ja lõpuks tekkis nii palju jälgi, et ei saanud aru, milline neist õige on. Teiseks ebameeldivaks teguriks sai jõgede võrgustik ning kolmandaks haiget tegev kand. Lõpuks jäime kahe jõe vahele lõksu. Kaardi järgi pidime jõgedest üle minema, kuid need muutusid nii laiaks ning lumesildasid polnud ka näha.

Õnneks silmasin eemal ühte langenud puud, mida sai sillana kasutataud. Kuid enne seda tuli üle saada ühest kuivanud jõesängist. Ja loomulikult sai minu hirm teoks. Nimelt nägin, et mõlemad kaldad on kaetud lumekarniisiga ning sisse vajumise oht üsna suur. Otsustasin üle astuda ja sellel hetkel vajus karniis sisse. Jalad olid väga ebamäärases asendis. Palusin Hedil jalad suuskadest vabastada, aga kuna ta ei pääsenud ligi, siis keerasin küliti, et ise klambrid lahti saada. Sellel hetkel Hedi arvas, et äkki ei peaks seda varianti kasutama ning otsima uue tee. Kuna ma olin juba nii palju vaeva näinud, siis raiusin, et peame siit minema.

Esiteks katsetasin, kas puu peab. Siis vedasin suusad üle ning järgmiseks kotid ning lõpuks tuli ka Hedi üle. Panime suusad alla, liikusime pisut edasi ja suureks üllatuseks nägime järgmist saanirada, kus olid värsked baskide jäljed. Meel läks rõõmsamaks, sest siiani püüdsime raiuda oma rada ning seda ka nagu "purjus olekus" - ühest oru servast teise. 

Lisaks kandvale rajale läks ka maastik laugemaks ning suusatamine lihtsamaks. Arutasime veel, et kui esimesel päeval häiris raske kott, siis suure rapsimise käigus pole viimasel kahel päeval kotid meelde tulnudki. Pigem on kotid olnud mõnusaks tuulekaitseks. Umbes 4 km enne lõppu tegime pausi, et teed juua ning pähkleid süüa. Sealt edasi liikusime mööda laia jõesängi kuniks nägime hütti, mis taaskord oli suitseva korstnaga. Mõtlesime, et mida me küll heade baskideta teeksime. Hea on ju sooja tuppa maanduda, pärast pikka väsitavat päeva :)

Täpselt nii oligi. Baskid olid meid pikkisilmi oodanud ja toa soojaks kütnud. Olenemata asjaolust, et 7 tunnine tööpäev oli selja taga, siis ise olime rahul ja rõõmsad. 

Sõime kõhud täis, rääksime juttu ning kobisime magama.

Umbes tund pärast uinumist tundsin, et tuba on talumatult palav. Märkasin, et Hedi ka niheleb ja vaatab kella. Selgus, et üleval lavatsil oli +35 kraadi. Hedi palus ukse avada, kuid ma arvasin, et äkki oleks parem alla magama minna, sest seal tundus nagu jahedam. Tõstsin meie asjad põrandale ning läksime alla magama.

Kokkuvõte:
Marsruut: Sarvikoja-Porttikoski
Kilometraaž: ~15 km
Liikumist alustasime kell ~10.00
Liikumise lõpetasime kell ~ 17.00
Liikumisele kulunud aeg: ~7.00
Kulutatud energia: 3334 kcal