II päev 18.03.2015 ehk kolmapäev

Uni oli pärast pikka sõitu mõnus ning kell 8.00 polnud mingi probleem ärgata. Tegime oma viimased pesemised ja sõime. Umbes 8.45 jätsime perenaise ja tema kassiga hüvasti ning asusime Kiilopää poole teele. Olud Oulu ümber olid juba üsna lumised ja eks need tingimused jätkusid ka edasi. Esimene ots ilma pausita oli Rovaniemini, kus külastasime Prismat. Kui alguses planeerisime kiiret ostlemist, siis tegelikult see venis ikka päris pikaks. Söögiga polnud nagu probleemi, sai võetud vorste (soomlastel on traditsiooniks hüttides vorste grillida, neil on isegi spets vardad selleks), lapijuustu jne, et ennast ikka esimene õhtu poputada. Aga siis sattusime matkavarustuse leti vahel lõksu. Kõik asjad tuli ju üle vaadata ning hindasid imestada (suusad ja saapad anti ära võileiva hinna eest). Nii me siis seal oma aja ära veetsime :)

Enne kella 12.00 asusime Kiilopää poole teele. Kui Rovaniemini oli liiklus tihe ja iga 5 km tagant kohtas kiiruskaamerat, siis pärast seda ootas meid ees üsna hõreda liiklusega tee, kus oli üllatuseks 100 km/h lubatud. Muidu vurasime 80 km/h nagu kästud (veits ajas segadusse, et kõik sõitsid suvalise kiirusega ning kõik kohad olid kiiruskaameraid täis). Üsna pärast Rovaniemit läksid olud jube uduseks ning hetkeks tekkis hirm, et meie matka hakkab varjutama sombune ilm. Õnneks hakkas rannikust eemaldused jälle päike paistma. Mida edasi, seda mõnusamaks olud läksid ning tundra näitas üha rohkem oma olemust.

Umbes kell 14.30 jõudsime sihtpunkti, Kiilopääle. Esimese asjana läksime adminni juurde ennast regama. Samuti saime võtme, et broneeritud tubades ööbida. Mõned hõtid on ehitatud nii, et seal on kaks poolt. Üks pool on pidevalt lahti ja seal üldiselt puuduvad teatud mugavused. Teine pool on lukus ja sinna pääseb siis kui toa eest maksta. Seega saime võtme kolmeks broneeritud ööks. Lisaks ostsime kaardid ning suundusime sööma. Kuna Hedi sõi poro-lihast pastat, siis ega minagi saanud kehvem olla. Surusin oma liha hirmu maha ning peab tunnistama, et väga hea oli. Liha oli mõnusalt hakklihamasinast läbi lastud ja ei maitsenud üldse nagu liha :)

Kõhud täis, asusime asju pakkima. Toimus tavapärane Saba tsirkus ehk asjad tõmmati parklas laiali ning pakkimine algas. Loomulikult oli pealtvaatajaid, kes kerge muigega mööda läksid, aga noh, mis teha, sellised me juba oleme. Ühed tädid julgesid isegi küsida, et mis toimud, kas me läheme telkima. Seekord pidime neid kurvastama ja tunnistama oma mugavust.

Killavoori pakkimine võttis oodatust kauem aega ning enne 17.00 olid Grete & Urhho-Pekka ning Hedi&Kalevi-Jussi valmis. Kaalusime oma vaikivad soomlased üle. Urhho-Pekka oli 15 kg ning Kalevi-Jussi 20 kg. Kuna see ei tundunud eriti õiglane, siis sai Kalevi-Jussit umbes kilo võrra kergemaks tehtud ning Urho-Pekka lisas kilo juurde.

Järgmine nali oli suusad. Ma polnud elus selliseid klambreid näinud. Hedi tegi lühikese koolituse ning pärast seda olime valmis. Tunne oli ikka väga naljakas. Ma arva, et võõrastele võis mulje jääda, et olen laksu all, sest kõik ajas kohutavalt itsitama. Kuid siin märgin kohe ära, et juba vanad eestlased ütlesid, et pill tuleb pika ilu peale :)

Hakkasime liikuma. Ma vist rohkem astusin kui suusatasin, sest nii veider oli sellistel laiadel laudadel, koos raske seljakotiga olla. Hedi suusad on kitsamad, seega liikus ta üsna hästi edasi. Samuti avastasin üsna pea, et nende pütilaudade kontrollimine jäiste olude korral on üsa keeruline.

Meie esimesed 2 km möödusid mööda hooldatud suusarada, mis päikese käes oli üsna jäiseks läinud. Ja siis tuli veel mingi jube laskumine. Kuna ma ei osanud veel neid suuski korralikult jalga panna, siis läksin rajalt kõrvale metsa, kus oli pehmem lumi ja kontroll suuskade üle parem. Alla ukerdases selgus, et olime õigest rajast mööda uhanud ning pidime ringiga oma rajale naasma. See oli juba kitsam rada, kus oli ainult klassikajälg sees ning mulle vähe parem. Ja loomulikult pidime me selle laskumise tagasi tõusma. Kuna nii rasket kotti polnud ka pikka aega kandnud, siis oli kogu see liikumine raske.

Pärast tõusu jõudsime oma rajale. Sealt edasi oli umbes 1,5 km Niilanpää laavuni (hütt, mis on mõeldud puhkamiseks, kuigi seal on olemas ahi).

Sealt edasi tundus lõputu tõus ja kuna mul prille ja läätsesid polnud, siis tundus see eriti jube, näha ainult valget välja. Üsna pea nägin, et Hedi hakkab vasakule hoidma, sest mingi onnike paistab seal. Olemine läks kohe erksamaks. Kuna hüti juurde oli väike laskumine, siis sain korraliku hoo sisse ning ainuke võimalik pidurdamine oli seliti viskamine.

Onnis plaasterdasime oma kandasid ning pisut jõime. Peatus oli maksimaalselt 15 minutit. Nüüd oli teine kord kui pidin oma suusad jalga saama. Pisut keeruline oli, aga alla ma nad sain.

Edasi tuli pisut tõusu. Tuul läks valjemaks ning päike hakkas vaikselt loojuma. Rada Suomunruokto poole pööras pearajalt maha. Tekkisid esimesed kimbatused, sest saanijälg hakkas vaikselt kaduma ning rada laskuma. Kuna tegu oli nõlvaga, siis tuul ja päike olid selle korralikult jäiseks muutnud. Algasid esimesed ja korduvad kukkumised. Hedi liikus taaskord kiiremini edasi, sest ta suutis oma suuski kontrollida, aga mina ukerdasin talle järgi. Kukkumise juures oli kõige tüütum see, et kott oli raske ning püsti tõusmiseks pidi selle seljast ära võtma. Ühel korral õnnestus mul isegi näoli lennata, mis ajas hirmsasti naerma. Hedi kukkus ainult paar korda ja seda ka küliti (väitis et küliti kukkumine ei olnud teadlik, aga kõrvalt oli väga ilus vaadata). Väljas läks varsti täiesti pimedaks ning selleks, et vähegi rada näha, panime lambid põlema ning leppisime kokku, et Hedi läheb omas tempos edasi ning vahel vaatab tagasi ning mina pidin siis kas noogutama (kõik korras) või pead raputama (jama on). Kohati olin sellest jamast juba nii väsinud ning tundus, et lõppu ei tule ega tule. Samas oli kukkumisel ka üks võlu, vaade virmalistest kumavasse taevasse.

Õnneks ei olnud seda laskumist enam väga palju ning me jõudsime jõe äärde, kus oli väike varjualune. Tegime lühikese peatuse. Kuna energiat oli ukerdamise peale päris palju kulunud, siis tegi Hedi väikese geeli ja mina batoonikese.

Edasi läks juba lõbusamaks. Selgus, et 4 km oli veel minna ning rada kulges mööda lauget metsa. Jalad olid juba üsna süldid sellest pidevast kukkumisest, aga teadmine sihtkoha lähedusest andis energiat juurde. Mingi hetk Hedi peatus ja teatas, et 2 km on veel minna. Olemine läks nagu juba lõbusamaks. Viimane peatus oli veel 300 m enne hütti ning sinna oli juba tunda kütmise lõhna. Veel viimased pingutused ja olime kohal.

Panime suuski ära ning kohtasime teisi matkalisi, kes olid samal päeval oma matka alustanud. Kuna registreerudes märkasime, et enne meid olid teele asunud kaks inimest, kellel olid samad plaanid mis meilgi, siis väga üllatunud me ei olnud. Selgus, et tegemist on baskidest paariga, kes olid väljas virmalisi vaatamas. 

Asjad sätitud, kobistasime tuppa, kus oli lausa 16 kraadi sooja. Alustasime kohe tule tegemise ja vee toomisega. Pakilisemad toimingud tehtud, alustasime söömisega. Menüüs olid küpsetatud Brie juust, vorstid ja traditsiooniline mustikasupp. Kui me teadsime, et igas hütis on olemas need imelised vardad, siis nagu meie kiuste neid selles hütis ei olnud. Kuid Sabad on leidlikud. Juust söödud, kasutasime plekk-karpi vorstide küpsetamiseks. 

Hütt ise oli väga mugav. Kuna meil oli esimene öö broneeritud, siis nautisime uhket üksindust soojas toas. Broneeritud toa eelis seisneb selles, et kui lukustamata tuba on rahvast täis, siis broneeritud toas saab end mõnusalt ära mahutada, kuna sinna broneeritakse vastavalt kohtade arvule. Erilisi mugavusi lukustama toaga ei ole, ainult madratsid ja padjad. Enamasti sisustus on neis mõlemas sama. Olemas on gaasipliit koos suure gaasiballooniga, potid, pannid, ämbrid, veekeedukann jne.
Hoolimata mugavustest, hirmutas mind võimaliku külalise saabumine. Nimelt olid eelmised ööbijad külalisteraamatusse kirjutanud, et üks hiir oli nende söögi pihta pannud. Üldiselt ei karda ma väga midagi, aga hiired ja rotid tekitavad kohutavat õudu. Sellest tulenevalt oli mul une tulekuga veidi probleeme, aga lõpuks sai uni siiski võitu. 

Kokkuvõte:
Marsruut: Kiilopää-Suomunruokto
Kilometraaž: ~15 km
Liikumist alustasime kell ~17.00
Liikumise lõpetasime kell ~ 21.30
Liikumisele kulunud aeg: ~4.30
Kulutatud energia: 3133 kcal