VII päev 23.03.2015 ehk esmaspäev

Pärast öist kolimist oli meil mõlemal väga kirev öine unekino. Hedi nägi kuidas ta pidi Lõunakeskusesse minema, kasutamaks Tallinna Vabaduse pst, mis oli üles küntud põld. Ta kõndis siis mööda seda küntud Vabaduse pst, kartul käes :) Mina nägin unes, et pidin Viljandi Kolledžisse loengusse minema ning olin hirmsasti hilinemas. Teine seik oli see, et olin just Jaamamõisa Selveris ostlemise lõpetanud ning liikusin mööda Puiestee tänavat, kus pimeduses seisis üks tüdruk. Ta peatas mind ning ütles: "Anna see kott siia, ma nägin küll, mida sa söögiks ostsid!". Selle peale äsasin talle suitsuvorstiga! Huvitav, kas see oli vihje vinnutatud ja suitsuvorstide üleküllusele, mis meil matkal kaasas olid?

Hoolimata öistest pöörastest seiklustest, ärkasin enne kella 8. Hedi jäi veel magama. Oli juba teada, et täna ootab meid eriti lühike päev ning kiiret ei olnud kusagile.

Baskid olid jälle usinamad kui meie ning olid varakult ärganud. Täna oli viimane päev kui koos olime, sest neil oli plaan Rautalampi hütti minna, et viimasel päev õigeks ajaks Kiilopääle jõuda, kuna oli vaja lennukile jõuda.

Tuli oli alla tehtud ja vesi tuppa toodud. Nad hakkasid hommikust sööma. Kui ma siiani polnud väga tähelepanu pööranud, mida nad hommikuks söövad, siis viimasel kahel hommikul märkasin, et nad joovad ainult kohvi ja kastavad selle sisse küpsise ning kõik. No jah, vähemalt on neil kolmekäigulised õhtusöögid koos veiniga :)

Ajasime söömise ajal juttu ning selgus paar päris huvitavat asja. Esiteks oli Nerea öösel maganud ja tundnud, et keegi susab talle pidevalt ribidesse. Ta oli siis mõelnud, et kes see tige inimene on (ilmselt arvas, et meie, sest me kolisime ju öösel alla). Ja siis kui ta oli silmad lahti teinud, siis Josua oli talle öelnud, et lõpetagu see norin muidu tüdrukud ei saa magada :D Ja meie arvasime, et Josua laseb kõik need ööd meile nurru. Igaks juhuks veel mainisin, et meid see norin ei seganud ning susamas ka ei käinud. Ilmselt lasin ise ka valjul häälel nurru, aga Hedi ei ole siiani selle kohta asjakohast kommentaari teinud.

Teine asi oli see, et eelmisel õhtul, enne magama jäämist oli Nerea raamatut lugenud. Bilbao-New York-Bilbao on baskikeelne raamat, mis on kirjutatud Kirmen Uribe poolt. Ta oli seda esimesest matkapäevast alates lugenud ning eelmine õhtu jõudnud peatükini, mis rääkis Eestis asuvast Käsmu külast ja sellest kuidas kirjanik seda külastas. Ma olin selle jutu peale üsna hämmingus. Ta avas raamatu ning näitas seda peatükki. Seal oli ka Doris Kareva luuletus:

Naine on vesi - selge,

Puhas ja igavene.

Mehed on maitseianed

sajandi supi sees. 

Vot, mida kõike ei või juhtuda metsikus looduses, 1500 km kaugusel kodust. 

Hiljem kui Hedi ärkas, siis rääkisin talle ka seda lugu ja ta oli sama üllatunud kui minagi. Silmist seda näha ei olnud, sest meie näod olid nii paistes, et sealt ei olnud võimalik ühtegi emotsiooni välja lugeda. aga häälest oli kuulda. Ilmselt olid ka ajud turses, sest kõik asjad ajasid hirmsasti naerma.

Kuna Hedil oli kiirpudrust villand, siis oli täna hommikune delikatess šokolaadi mousse. See oli jälle selle kategooria söök, et vala vesi peale ja mökerda ning naudi. Pakendil oli kirjas, et vala vesi peale ning beat´i. Minu küsimus oli, et kas seda pakki tuleb raputada või tuleb kuidagi vispeldada. Hedi arvas, et äkki peaks ikka vispeldama. No ma siis proovisin. Tulemuseks oli palju mousse laual ning vähe vahtu pakis. Hedi tuli järgmise ideega lagedale. Paneme selle minu toidukarpi ja raputame. 

Sellele hetkel kui toimus tige raputamine, astus Josua sisse, kes hakkas rütmi taustal tantsima. Hedi sai hoogu juurde ning püüdis hea rütmi luua. Kuna see olukord oli nii naljakas, siis olin pingil kõveras ja lõkerdasin. Kujutage ise seda pilti. Hedi, kellel on silmad paistes, šokolaadi võru ümber suur, taob šokolaadi moussega rütmi ning Josua pöörleb ümber oma telje ja viskab jalgu kõrvale :D 

Kogu selle nalja saatel sai ka meie magustoit valmis. Oli ikka magus suutäis küll ja hea vaheldus sellele pudru-trallile. Kuigi jah, me ise olime selle pruuni ollusega pealaest jalatallani koos. 

Samal ajal olid baskid oma pakkimisega ühele poole saanud ning oli aeg hüvasti jätta. Jagasime kontakte ning tegime koos viimase pildi. Ja nii nad läksid...

Pilt Nera ja Josult.

Kuna meil oli siiski puhkus, siis Hedi jätkas lugemisega ning mina tavapäraste kodutöödega. Siis Hedi otsustas, et ta pisut magab, enne kui me hakkame edasi liikuma. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest tegevust mul jätkus. Tegin väljas pilte, saagisin ja lõhkusin puid ning kirjutasin sabapäevikut. 

Enne kella 12 hakkasime asju pakkima. Selgus, et öösel oli meil külaline käinud, kes oli Hedi kuivatatud füüsialid minema vedanud. Teised marjad ja pähklid olid nii odav kraam hiirekese jaoks, et selle peale polnud ta aega raisanud :D Hea, et ma öösel seda vargust ei kuulnud, muidu oleks korralik ööhäire olnud.

Umbes kell 12.00 kuulsime väljas hääli. Hütti sisenes üks vanem mees, kes uuris, et miks me alles hütis oleme. Selgitasime, et meil on lühike päev ja võtame vabalt. Selle peale vaatas ta veidi imelikult, aga mis seal siis ikka. Hedi läks veel välja vaatama, et palju neid on. Selgus, et koos mehega oli veel kaks vanemat naisterahvast. 

Kohe pärast seda olime ka ise valmis. Selleks ajaks oli päike ka välja tulnud. Kannad lõid küll tuld, aga mõnus oli siiski. Liikusime mööda tasast jõesängi edasi ja tegime mõned pildid. 

Umbes 1,45 tunni pärast olime Lankojärvi hüti juures. Enne meid jõudis see kolmene grupp, kes meid enne Porttikoski hüti juures külastas. Panime oma suusad ära ning sisenesime tuppa. Kolmene grupp oli kohmetunud ning nad otsustasid lahkuda. Tegin veel Hedile nalja, et raudselt oli tegemist vene luurega. 

Kuna avatud tuba oli mõnusalt soe, siis otsustasime jääda sinna ja mitte kasutada oma broneeringut. Tundus, et baskid olid meile toa soojaks kütnud, samuti olid nad toreda teate jätnud. 

Käisin korra ka väljas vett otsimas, aga mul ei õnnestunud jääauku leida. Siis läks Hedi õnne otsima ning selgus, et koht, kus ma olin pilti teinud, oli ka jääauk :)

Järgmiseks oli lõunasöök. Täna oli see eriti rikkalik. Alles oli veel veerand pakki näkileibasid, mis nägid väga kaubanduslikud välja (hoolimata arvukatest kukkumistest), toorjuustu, tuunikala (kaks erinevat varianti) ja pardimaksapasteet. Kogu seda kupatust kaunistasime Forte juustuga. See lõuna oli ikka mõnusalt kuninglik :)

Lõunale järgnes raamatute lugemine. Pikalt lugeda ei saanud, sest väljas oli kuulda hääli. Vaatasin aknast välja ning väljas oli üks suur pikk mees, kes küsis: "Kuidas läheb?" Vaatasin lolli näoga otsa ja mõtlesin, et see ju lausa veatu eesti keel. Järgnes teine küsimus: "Kõik on korras?" Vaatasin ikka lolli näoga nagu Ahven filmis "Lammas all paremas nurgas", kui ta ufodega vestles ning noogutasin. Mees võttis suusad jalast ning tuli tuppa ja hakkas kohe kallistama. Temale järgnes veel üks vanem mees ja naine. "Täitsa eestlased ju," mõtlesin valju häälega. Selgus, et kaks inimest on veel lisaks tulemas.

Koheselt otsiti kotist välja 3L veinipakk, mida rõõmsalt hakati hävitama. Selgus, et nad oli teel Lankojärvile, näinud baske, kes juba informeerisid meie olemasolu hütis. Peagi jõudsid veel üks mees ja naine pärale ning korgid keerati lahti ka kangemalt kraamilt: Ibise, viina ja veel mingi alksi segu. Tundus vikat, keeldusin viisakalt. 

Jagasime oma muljeid ning saime kinnitust selle kohta, et Rautalampis on võimalik ööbida. Meie algne plaan oli kaks ööd olla Lankojärvil, et valmistuda viimase päeva 21 km ralliks.Aga see mõte hakkas muutuma kui baskid rääkisid oma plaanist ning kandade olud hakkasid üha hullemaks muutuma. Seega saime oma ideele piisavalt head argumendid.

Lobisesime veel, selgus, et tegu on endiste Looduskaitseringi liikmetega, kellel on siiani harjumus matkata. Kõige jutukam ehk hr Arvo Raudsepp uuris siis vastu, et mis plikad me siis oleme. Ja oli veel üsna veendunud, et geograafid me ei ole. Sain selle väite ümber lükata ja tõestada, et geograafid käivad endiselt matkamas.

Peagi tekkis poolel grupil vajadus mobiililevi järele ning nad asusid väikesele matkale, et see leida. Teine pool jäi hütti puhkama ning meie lugema.

Kui levi-matkalised tagasi tulid, alustasid nad õhtusöögiga: tatar, sink, või ja sibulaga. Päris äge oli seda protsessi kõrvalt vaadata. Nagu meie vanasti, kõik toiduained ikka kaasas ning tige kokkamine. Magustoiduks olid neil präänikud ning needki loetud kogus. 

Umbes kell 22.00 lõime tuled surnuks.

Kokkuvõte:
Marsruut: Porttikoski-Lankojärvi
Kilometraaž: ~7 km
Liikumist alustasime kell ~12.30
Liikumise lõpetasime kell ~ 14.15
Liikumisele kulunud aeg: ~1.45
Kulutatud energia: 756 kcal