Aga mis siis Karulas sai tehtud. Hommikul kell 9 võtsin Grete Viljandi bussijaamast peale ning suundusime Karulasse. Pakkisime varustuse lahti ning sai altjulgestuses pandud 2 köit üles. Mina olin siis esimene "ohver". Peab ütlema, et ei olnud väga meeldiv. Kivid olid külmad ning tuul oli vastikult kõva. Vahepeal tekkis tunne, et tuul puhub seinalt alla. Õnneks nii ei läinud ja köis sai üles. Seejärel oli Grete kord. Ronis mööda seina ning siis ükshetk oli ohoo. Oli unustanud jaama karabiinid kaasa võtta. Aga polnud hullu. Ronis üles ning pani enesejulgestusse. Saatsin kõrvalköielt karabiinid üles. Seega 2 köit paigaldatud.
Kell oli saanud vahepeal 10.30 ja külm oli. Läksime autosse sooja ning suhelnud Meriliga sai talle mindud bussijaama vastu. Tagasi seinal, natuke ronimist ning lisandus Kaisa. Veel ronimist ning taas oli aeg minna bussijaama, seekord siis Kristel vaja Karulasse toimetada.
Lõpuks kõik seltskond koos, hakkasime organiseerima pendlit. Grete ronis üles, tegi jaama ja julgestas Merili järgi. Seejärel ronis Merili edasi, tegi üles väljaulatuvatele kividele jaama ning pani köie jaamast läbi ja ronis alla. Seejärel võttis stardipositsiooni ja pendeldas üle "lõhe" teisele poole, kus tegi jaama ning oli valmis järgmist vastu võtma. Kõik said pendliga ilusasti hakkama, kuid aega kulus natuke palju. Kindluse mõttes sai kogu asi uuesti läbi tehtud. Teine kord oli Kaisa esimene ning mina viisin köie ülemisse jaama. Seekord tundus asi kuidagi kindlam. harjutamine teeb ju harjutajaks.
Järgmine ülesanne oli köie pingutamine nii, et ots oli maas ning teine üleval seinal. Mööda diagonaalset köit tuli siis kannatanu üles vinnata ja saatjaga alla lasta. Kannatanu oli varutuse kott ning saatjaks Grete. Esimesena läks üles Merili, tegi jaama ning tugiköie, julgestas Kaisa järgi. Organiseerisid pingutatava köie ning julgestuse ja vinnamissüsteemi kannatanule. Grete ja Kristel pingutasid all köit. Seejärel kannatanu köiele ja ta vinnati üles. Seejärel tõusis Grete mööda vertikaalsettugiköit ja läks kannatanule saatjaks ning nad lasti mööda vertikaalset tugiköit alla. Seejärel tõusin mina mööda vertikaalset tugiköit ja üles jõudes laskusin ka kohe alla. Kristel ja Grete proovisid veel tõusus mööda diagonaalset köit.
Vahepeal sai tegeletud ka tõelise päästetööga. Grete on meie tiimi päästja. Nimelt tuli ronima üks 9aastane poiss. All ronis päris hästi ja harjutatud sai ka laskumist. Pani ilusasti jalad vastu seina ja nii nagu peab ikka. Ronis siis randi peale(maast ca 2m)ja tahtis siis alla tulla, kuid ei julgenud end köide lasta. Kartis, et köis ei pea ja ta kukub alla. Varasem laskumistehnika, mis ta allpool selgeks sai oli justkui peast pühitud. Sai siis Grete appi saadetud. Grete kinnitas ta enda vöösse ning võttis ta sülle. Hakkasid laskuma, kuid kuna päästetav oli kehvasti süles, ei suutnud Grete ennast seinast eemale tõugata korralikult ning nad rammisid natuke seina. Viga keegi väga ei saanud. Üks natukene marraskile põlv käib asja juurde. Kuid lõppkokkuvõttes olid emotsioonid positiivsed ning kõik õppisid miskit juurde. Järgmine kord tuleb kannatanu ikka selga võtta, siis saab end paremini juhtida seinast eemale. Aga seekord läks siis nii.
Merili proovis veel ronimist 2 jala ja 1 käega. See isegi õnnestus mõnes lõigus tal päris hästi. Oleksin tahtnud ka proovida, kuid sõrmed ei kannatanud. Külmad kivid ja külm ilm olid teinud oma töö. Sõrme otsad ainult valutasid ja olid väga hellad. Ei tundnud, kas peavad või mitte. Väga ebameeldiv tunne oli.
Žumaaritamine on meie lemmik ning seepärast sai natuke seda veel tehtud. Merili tõusis mööda tugiköit üles ning laskus topeltköiel. Kuna kell oli saanud juba 5 ning Kaisale tuldi järgi ja teised tahtsid ka temaga tagasi saada, tuli otsad kokku tõmmata. Seega aja sai seekord kirja ainult Merili. Varustuse sai ta peale 26", üleval enesejulgestuses oli ta 1'53", hakkas laskuma 2'28", varbad puudutasid maad 2'37" ning varustuse sai maha 3'07". Ja seina kõrguseks on siis 13 meetrit ning 10 sentimeetrit. Arvestama peaks 13 meetriga.
Kella 5 ajal siis pakkisime varustuse jälle kokku ning oligi läbi saanud meie ronimispäev Karulas, mis oli täis ronimist, ronimist, ronimist. Ahjaa...ilmaolud olid siis sellised, et tuul oli tugev ning temperatuur +6 kraadi ringi. Ehk siis polnud just kõige meeldivam ilm kui eelmine päev oli olnud +26 kraadi.
Eks näis mis järgmine laupäev ees ootab.
Aga natuke fotomeenutusi siis ka . Esimesel pildil žumaaritav Merili. Teisel teeb Merili pendli jaoks ülemist jaama.
No comments:
Post a Comment