Õhtul Karulas kui järgmise päeva ülesanded seletati oli arutamist palju - mis lubatud, mis mitte. Meil jätkus plaanipidamist poole ööni, ei lasknud me teistel ka magada...
Hommikul pidi jällegi vara tõusma, kuna teatavasti kulub lehtsabadel paaalju aega, et end ilusaks sättita.
Loosiga meil vedas olime kaljutrassil 2. ja päästel 5. Enne starti tuli aga kõik varustus kiiresti kokku korjata, muidu jäid ilma (no ok see läks headesse kätesse - konkurentidele:). Sebimist igatahes jätkus.
Kuid nagu ikka olid lehtsabad rõõmsad ka enne starti.
Kaljutrass kulges nii, et alguses ronis esironija (M) sarvedeni, tegi jaama ja võisime hakata diagonaalset ülesõiduköit pingutama - me läksime kindla peale ja tegime topeltköie. Kuigi sinna kulus oluliselt rohkem aega, kuna esironijal oli seal üleval jaamas palju tööd üksi teha. Kuid köis sai pingesse ja järgmised võisid karabiini köiele panna ja tulema hakata. Siin saime kirja ka oma ainsa vea, nimelt kasutasime saateköie ühes otsas pikendamiseks repsunööri, mis ei olnud lubatud, nagu hiljem selgus. Sellel osal oleks võinud veel muidki asju teisiti teha, nagu näiteks 2x 10 kg kotid, mida tugevad naised praegu kõhul kandsid oleks võinud lihtsalt köiele panna ja järgi tõmmata aga me arvestasime, et toorest jõudu meil jagub!!! Edasi liikus esironija (M) mööda veskiseina üles ja teigi jaama, tugi- ja julgestusköie, ja kui P sarvedele aidatud, sai K hakata järgi zumaaritama. Plaan oli, et iga jägmine tulija võtab köie kaasa ja kui K ja G all, lähevad kaminasse sama trikki tegema. Põhimõtteliselt kõik õnnestus, olulisi vigu ei teinud aga väikesed seisakud ja rahulik, kindlapeale tegemine jättis meid sellel trassil ikkagi (kuigi väga napilt nii 30") viiendaks. Kuigi peaks ütlema, et kõik tiimid olid suhteliselt ühtlase tasemega, mahtudes 16 minuti sisse ja tagumised 4 isegi 4 min sisse, üle tunnise trassi puhul.
Vahepeal lasti rajale ka kaasvõistlejad tiimist Firn:
Ka nemad läksid kindlapeale ja tegid ülesõiduks topeltköie, ning veepuudet ei saanud (teised tiimid, kes ühe köie pingutasid enamus ikka said trahvi kohtuniku köie koormamise eest). 
Päästetöödetrassil oli ülesandeks saata veski ülalt alla luuraja (loosi tahtel G), kes siis all kannatanuks muutus. Ta tuli tõmmata (kasutasime grigri järele ehituatud 3-st plokki) sarvedeni, kuhu laskus saatja (P), kes ta selga võttis ja koos lasti nad alla, kus tuntud sidumismängude harrastaja P sai oma oskusi näidata kanderaami valmistamisel. Alla laskmisel pidi neil olema 2 laskmisköit ja 1 julgestusköis, kuhu tegime otsa jänku. Kui P kannatanuni jõudis tegi ta mõlemale laskisköiele nõuetekohase köisiühendava vahemehe. M ja K laskusid ka ülalt ja selleks ajaks olid kandetaami otsad juba koos, veel vaid vaja riste punuda. Väike arusaamatus P ja M vahel ajas köie heteks sassi kuid see viga sai kiireslt parandatud. Sidusime kannatanu raamile ja üks 200m jooks kanderaamiga ümber elektriposti ja tagasi. Lõpuks pidi veel kannatanu 90 kraadise nurga alla keerama, et näidata, et ta ikka kindlalt kinni on. Sellel trassil näitasime päeva kolmandat tulemust.
Kuigi kokkuvõttes olime viimased sai jälle ajalugu tehtud - väidetavalt esimene naistetiim sellel võistlusel. Ja peale võisltust võisime rahul olla - olime rajad edukalt (vähemalt enda kohta) läbinud. Hiljem jätkus meil veel jaksu minna ujuma ja kala püüdma. Vesi oli üllatavalt soe ja värskendav.
Ja päeva lõpetuseks, kui teised tiimid olid ka rajalt maha lastud ja terve laagriplats Tartlaste asju täis, pudjet šhašlõkk...
Ametlikke tulemusi saab näha siit.
No comments:
Post a Comment