Lehtsabad kui oravad

Teisipäevases trennis nägin mina esmakordselt kuidas puu otsa saab ronida ronimisvarustust kasutades. Slingid, vöö ja karabiinid, köis laskumiseks ja voilaa ongi vahendid olemas. Edasi tuleb lühem või pikem puukallistamine, olenevalt puu pikkusest, koore siledusest ja puu ümbermõõdust.

Piret, Madis ja Erik harjutasid puude otsa turnimist teisipäeval dendropargi kasetukas, mina kolmapäeval Järvamaal. Kui teised tegid seda puhtalt alpinismitrenni huvides, siis mina käisin geopeituse aardel järel, mis oli umbes 90cm läbimõõduga puu otsa, u 11m kõrgusele maapinnast peidetud. Raskusi tekitasid üles minnes oksad, millest mööda saamiseks pidi lahti võtma kas slingid ümber puu /aga tagasi poleks saanud lihtsalt panna, sest puu ümbermõõt oli pirakas/ või siis muul moel edasi ronima. Mina harjutasin köieviset ning kolmandal korral saingi köie 2m kõrgema oksa ümber ning sain tugiköit mööda üles liikuda. Siis veel mõned enesejulgestused ja slingidest jalaaasad ja oravana oksal istusingi ning sain esmaleidja aupaistes särada. Alla tulemine oli muidugi problemaatilisem. Kõigepealt ei ulatunud köis maani, seda sai repsuga pikendatud, siis oli köis üsna libe ning kinnastatud käsi ei tahtnud köiel väga püsida kui oksalt tühjusesse astusin. Kõik siiski läks hästi ja olin loetud sekundite pärast turvaliselt all. Kokku sain tund aega uut asja õpitud. Vägagi lahe trenn ;)