Pireti ja Grete puhkuse lõppakordid (15.07-18.07.2012)

15.07.2012

Ärkasime 09.00, et ronima minna, aga ilm oli pilves ja väga jahe (+16) ning öösel ladistas vihma. Tühistasime oma plaanid ning hakkasime genereerima uusi. Natukene mõtlemist ja valmis... täna oleme pesuehtsad turistid!

Sõime rahulikult kõhud täis, pakkisime veidi asju ning Hedi otsis samal ajal turistimiseks huvitavaid kohtasid.

Turistimist alustasime toidupoest (õhtuks oli süüa vaja). Hedi viis söögid tuppa ning meie nautisime Piretiga tõelise autopede askeldusi oma valge mersu kallal. Teine turistimise koht oli päevalillepõld, mille sisse me ronisime (kui omanik seda näinud oleks, siis ta ei oleks kohe kuidagi selle vaatepildi üle rõõmustanud). Mõned klõpsud ja sõit võis alata Annecy poole, mööda külateid pidi.

Esimene peatus oli Caille silla juures. Edasi sõitsime "Saladuste aeda", mis oli tõesti salapärane, sest kui me külla jõudsime, siis ma ei saanud midagi aru, mis me seal tegema hakkame, sest maja kuhu me sisenesime ei paistnud väljast just kõige erilisem. "Saladuste aed" on ühe pere projekt, mille eestvedajateks olid puussepast isa ning kunstnikust ema ja nende lapsed. Kompleks koosneb suurest aiast, majast ja mitmetest abihoonetest, mis kõik isemoodi ja isestiili on kujundatud. Taaskord oli seal palju purskkaevusid, mille peale mul silm kohe särama lõi. Eriti mõnus tundus sisebassein, mille vanemad oma lastega koos olid ehitanud (vesi oli nii helesinine). Selles salapäras sai päris pikalt ja rahulikult aega veedetud (see oli reisi ainus kord kui Grete ja Piret osaksid vaikselt püsida). Aed läbi käidud sõitsime edasi.

Järgmine turistikas oli Les Gorges du Fier´i kanjon. Tegu on tõelise turistikaga, sest rahvast vooris sisse ja välja. Kanjonisse sisenedes olid vaated üsna mitmekesised, kohati tundus nagu oleks mõnes džunglis. Rada/rõdu, mis kulges mööda kanjoni serva oli üsna kitsas ning selleks, et ummikut ei tekiks, tuli üsna kiiresti liikuda. Kanjoni enda all voolas jõgi, mis nii mõnegi turisti sundis seinu mööda roomama.

Üsna kanjoni lähedale jäi üks loss. Mõtlesime Piretiga lossis sees ka ühe tiiru teha, aga siis selgus, et lossi saab siseneda ainult giidi saatel ning kindlatel kellaaegadel. Loobusime sellest ideest ja suundusime välja lollusi tegema. Lossi ümbritses kõrgem müür, millele ronimine ei olnud soovitatav, aga turnijad nagu me oleme, läksime ikka. Plaan oli teha "nimetu kujund". Mõtlesin, et lasen Piretil ruttu pildi ära teha, nii et keegi ei näe. Võtsin poosi sisse ning äkki näen ülevalt rõdult giidi kurja pilku - oih, vahele jäin. Aga ei olnud hullu, tegime näo, et ei näinud hoiatavat silti.
Edasi oli sõit otse Annecy´sse. Saime suure vaevaga auto pargitud ning läksime vanalinna jalutama. Rahvast oli meeletult ning selleks, et mitte teisi silmist kaotada, tuli vooluga kaasa liikuda. Mingi hetk jõudsime ühele platsile, kus parasjagu üks tüüp žongleeris. Tiirutasime veel veidi ja suundusime tagasi järve äärde. Järve äärses pargis olid eksponaadiks pandud lehmad, mille otsa enamasti lapsed ronisid. Vaatepilt oli ehmatava, kui äkki ronisid kordamööda lehma otsa mingid Ida-Euroopa turistid. Tiirutasime veel veidi järve ääres ja saigi meie turistimine otsa. Jõudsime enne suurt sadu autosse. Auto oli meil pargitud nii, et Hedi juhi poolt siseneda ei saanud.

Umbes kella 19.00 ajal jõudsime koju, tegime süüa ja pakkisime asju ning vedelesime niisama. Mina kukkusin jälle suure hoolega koristama, mis Hedile tähendas suurt peavalu :) Öösel, enne magama jäämist hakkasin mõtlema, et kus mu võtmed on. Olin selleks ajaks oma kotte juba kordi pakkinud ning mitte kordagi polnud oma võtmeid näinud. Jätsin selle asja hommikuks.







16.07.2012

Ärkasime umbes 08.00. Kohe kontrollisin oma kotti ning mida polnud, olid võtmed. Võtsin emaga ühendust ning selgus, et olin need Lihulasse unustanud (tore, seda veel vaja). Hedi hakkas end tööle sättima ja meie veekeskusesse.
Enne veekeskusessse (asub Archampsis) minekut käisime poest õhtuks süüa ostmas ning postkontoris. Postkontoris saime aru, et oleme Hedi külakeses selle lühikese aja jooksul tõesti kuulsust kogunud. Mees, kelle juurde läksime oma kaarte andma, ilma, et ta oleks jõudnud neid vaadata, küsis "Ahah, Eestisse?". Vaatasime Piretiga üksteisele üllatunult otsa :) Kaardid said ilusad Jane d´Arc´i margid.

Edasi algas sõit Hedi Saabiga Vitam veekeskuse poole. Archampsi jõudes käisime kaubanduskeskuses, lootuses, et toidupood lahti tehakse, et Piret Fisherman´s Friend´i osta, aga see jäigi lootuseks. Umbes 12.00 ajal jõudsime veekeskusesse ning kohe panin reeglid paika. Esiteks tuli tunnike kõhule päikest võtta, siis lubasin Piretile, et katsetame veemõnusid. Pärast seda oli tunnike päikest seljale ja vette ning siis veel tunnike kõhule ning vette. Nende plaanide peale muutus Pireti nägu ikka üsna kahtlustavaks, aga mis tal muud üle jäi, kui minuga nõustuda. Ise ta tahtis pruuniks saada ja nagu taaskord eestlaste vanasõna ütleb, siis ilu nõuab ohvreid.

Üsna õhtu poole pidime veel katsetama neid torusid, mis väljas olid. Lasime ühest alla ning kui ma ka lõpuks alla jõudsin, siis Piret ütles, et tema rohkem ei taha - ei taha torusid ja päikest. Läksime kõige soojemasse basseini mõnulema, seal olime kokku vist tunnikese ning siis oli aeg koju minna. Enne veekeskusest väljumist nõudsin, et Piret mulle patsi punuks ning kõige parem koht selleks oli turvaväravate juures, et kõik ikka saaks näha, millega me tegeleme. Töötajaid ajas meie juuksurimäng itsitama, meid endeid ka loomulikult. Lõpuks oli ka Migros lahti tehtud ning Piret sai oma Fisherman´id kätte.

Jõudsime ilusti Hedi juurde. Hedi askeldas kana ja juurvilju küpetada ning Piret vaevles päikesepiste ja -põletuse käes. Rannapiiga päikesevõtu harjumused olid Pireti jaoks liig (vaja veel harjutada). Isegi söömine oli vaevaline - ah sa vaeseke, enam ma sinuga nii ei tee. Selleks, et mul jälle igavusest koristamise tuhin peale ei tuleks, hakkasime Scrabbled mängima. Piretil tuli suurest valust sõnu nagu torust ning selle mängu võit läkski temale. Puhkamine väsitab, seega oli aeg magama minna.


17.07.2012

Ja ongi kätte jõudnud see kurb päev. Tõusime vist 7.00 või 8.00, ei mäleta enam. Tegime viimase piduliku hommikusöögi. Nutellast, mis oli terve meie reisi ajal kaaslaseks olnud, ei saanud me ikka lahti. Majandasime oma asjad kokku ning kolisime välja, et viimased ühispildid teha (sabakostüümid olid ilusti seljas).
Hüppasime sabafurgooni ning sõit lennujaama algas. Lennujaama jõudsime vist 10.00 ajal. Seekord olime targemad ja võtsime käru, millega sõitmine oli paras nali. Olin just lõpetanud slaalomi turvalintide vahel kui minu juurde tuli turvamees, kes ütles, et järgmine kord võiksin turvalindi alt läbi sõita - kus ta varem oli? (Tegelikult tuli turvamees Hedit noomima,et ta oli lindi alt läbi läinud) Itsitas kusagil eemal. Kotte kaaludes selgus, et mõned kilod on lubatust rohkem ning ohvriks sattusid Pireti saapad, mis leidsid uue koha tema käsipagasis. Taaskord olid meie kotid ebastandartsed ning meid suunati mingite meeste poole. Kerge liigutusega tõstsin meie kotid maha ning üks meestest, kes need eemale pidi tõstma, oli üllatunud kui avastas, et kotid polegi nii kerged kui kõrvalt vaadates tundus. Nüüd oli meie kord itsitada. Oli aeg Hedi maha jätta, mis tegelikult tegi ikka väga kurvaks, sest need kolm nädalat olid suurepärased, eriti need Hedi siirad ahastamised. Pean vist tõsisemalt kaaluma Noorkõivu soovitust, kolida lõunasse.

Lennujaamas pidime ootama mõned tunnid ja algaski sõit Müncheni poole. Lennukis olime märksa vaiksemad kui tulles. Piloot informeeris, et Münchenis on vihmane ja jahe (ettevalmistus Eesti ilmaks).

Kohale jõudes ootas meid pilvine, aga soe ilm. Sõit S8-ga võis alata. Kesklinnas saime Pireti sõbra Saschaga kokku, kelle ülesandeks oli meid dönerit sööma viia. Selgus, et Münchenis ei ole see nii populaarne kiirtoit, kui mujal Saksamaa. Ekslesime tükk aega, kuniks leidsime ühe. Hiljem Piretiga omapead hulkudes leidsime ühe tänava, kus oli sääraseid söögikohti mitu tükki järjest. Kõhud täis, sai missiooniks taskurätid. Mingist ma ei tea, mis poest saime lõpuks need (DM oli selle poe nimi) - karu pildiga ja puha :D

Veidike enne kella viite helistas vend, kes pidi mu võtmed Eestis Tartu bussi peale panema, et bussijuht ei võtnud neid vastu ja ainuke võimalus neid saata on Cargoga, mis tähendaks pool maad Tartu bussile järele sõita. Polnud veel Eestisse jõudnudki ja juba hakkasid jamad pihta. Õnneks pakkus Piret võimalust, et saan vajadusel tema juurde. Õõõhhh, miks me pidime Prantsusmaalt ära tulema? Kondasime veel veidi ringi, ostsime viinamarju ja aprikoose. Varsti hakkas kiire rongi peale ning selle aja jooksul ei suutnud leida ühtegi purskkaevu, kus puuvilju pesta. Ostsime automaadist vett ning lagastasime veidi Müncheni rongijaama :) Seekord läksime varuga ja otse S8-le.

Lennujaama jõudsime ilma viperusteta ning turvakontrollgi oli leebem. Enda väravasse jõudes võttis meid vastu eesti keelne vada. Oodates avastasime, et me ei istugi kõrvuti :(, aga sellele saime ka kohe põhjenduse - võõrtusravi üksteisest alaku leebelt. Bussis olles ujus meile ligi üks Pärnu poiss, kes oli just Hispaaniast tulnud ning ütles, et tal on hea meel eesti keelt kuulda. Selle lühikese aja jooksul, mis me lennukini sõitsime, jõudsime lühidalt oma tegemistest rääkida.

Lennukis tekitasime kohe segadust. Neiu, kelle kõrval ma oleks pidanud istuma, tahtis istuda oma sõbranna kõrvale - mis sai mul selle vastu olla. Polnud ennast veel istumagi sättinud, kui tuli Piret, kes ütles, et oli üritanud veene läbi lõigata, põhjusel, et meid taheti eraldi istuma panna (vestlus oli elav ja vali :D). Oh neid nägusid, mis selle jutu peale pikaks vajusid :D Sabaloba, mis muud (tegelikult vigastas Piret oma kätt tahtmatult). Kuna minu naaber oli ära kolinud, siis pakkusin Piretile, et ta minu kõrvale istuks - ennetamaks lennukist välja hüppamist vms eluohtliku. Piret koliski minu kõrvale. Peagi tuli lennukisse mingi karvane mees, kes tahtis istuda sinna, kus istus Piret. Piret hakkas kohe inglise keeles seletama, et ta istuks sinna, kus Piret varem istus. Selle peale pakkus see mees, et äkki Piret prooviks sama juttu nüüd eesti keeles :D Saime oma asjad majandatud ning ootasime pikalt, et saaks õhku tõusta - liiklus oli ikka väga tihe. Üsna peagi taipasime, et Tartu me täna õhtul ei jõua.

Lend maandus hilinemisega ning koheselt helistasime transfeer Liisile, et ta meile vastu tuleks. Pagasit pidime samuti pikalt ootama ning minu ärritamiseks lasti lindile üks Haglöfs´i kott, mille omanik ei ilmunudki välja (kott oli täitsa seda värvi, mida ma tahan, aga veidi väike). Varsti hakkas pudenema ka meie lennu pagasit. Pärnu poiss tõdes, et me oleme hullud, kui nägi meie lisapagasit. Soovisime talle edu ning astusime eestlaste ette... ja seal ta oligi, meie Liisi. Liisigi vaatas meie kotte ja imestas :) Õue jõudes oli ikka väga jahe ning koheselt hakkas mõttetöö, kuidas raha kokku kraapida, et tagasi Prantsusmaale minna. Liisi juurde jõudes ootas meid külmkapis üllatus - kausitäis mustikaid (jube head olid). Lobisesime veidi ja siis läksime magama - meie mõistes liiga vara (12.00).

Öösel Piret vaevles päikesepõletuse ja köha käes. Mina kuulsin ainult korra, kui Liisi üles tõusis ja küsis, et mis ta Piretiga tegema peaks, et see nii hullusti ei köhiks.

18.07.2012

Ärkasime 07.00. Liisi tegi omletti ning umbes 08.00 hakkasime Tartu poole sõitma. Loba oli vaiksemaks jäänud, tuli Eesti masendus peale. Esiteks viisime Pireti koju ja siis minu linna. Ühikas pidin seletama, miks mul võtit pole. Sain võtme, aga rendiks. Mõtlesin, et mis ma ikka siin üritan, läksin kontorist läbi, võtsin oma paberid ja arvuti ning hakkasin Lihulasse seadma. Selgus, et selle paari nädala jooksul oli üks liin maha võetud (masendav) ning bussi peale minnes sain bussijuhilt sõimata, et julgesin nii suure kotiga pagasiruumi hõivata. No tõesti, teretulemast Eestisse. Ma saan aru, et Eestis olid ilmad kehvad ning eestlased polnud oma doosi kätte saanud, aga see oli esimese päeva kohta juba liig. Lõpuks jõudsin koju ja sealgi alustati juttu sellega, et olgu see viimane kord kui ma mäkke lähen. Hah, loodke ainult!

Lõppsõna!

Aitäh Teile head kaaslased, et mu puhkuse nii nauditavaks tegite! Vabandused kõigi nende ees, kelle närve rikkusin, aga vabandus on see, et meil oli päike ja puhkus, mis lasi vaimu vabaks :) Eelkõige olen tänulik nende õpetuste eest, mis te Sabad vanakesed mulle noorele ullikesele õpetasite - kogemused on hindamatud.

Järgmise korrani!