Ärkasime varakult, 06.00. Selgus, et öösel oli kõigil rahutu uni olnud, sest tuul lõgistas aknaid ja ma ei tea mida kõike veel. Pidevalt oli tunne, et keegi kõnnib (ega me päris kindlad polnud, et kas me võisime seal ööbida). See oli üks nendest öödest kui mul nii palav hakkas, et ma riided seljast ära koorisin (erakordne sündmus).
Hedi läks välja putru keetma ning meie panime asjad kokku, et meeskonna saabumiseks plats puhas oleks. Sõime putru, nautisime vaadet Matterhornile ja tundsime kaasa oma lödiks muutunud nektariinidele, mis olid määratud meiega üles mäkke kaasa tulema. Taaskord lõhkusin kraani ära, aga siis sain lõpuks pihta, miks see katki läheb. Ida-Euroopa naistel on lihtsalt liiga palju jõudu, mida rakendada. Kraane tuleb hellalt silitada, siis nad jäävad ise seisma. Nüüd siis tean!
Asjad koos, ootasime pikkisilmi meeskonna saabumist. Lõpuks nad tulid, aga keda ei tulnud oli piletimüüja. Ootasime veel, tuli palju suusatajaid, aga keda veel ei olnud oli piletimüüja. Muutusime kärsituks ja läksime söögikoha teenindajalt küsima, et kes meile piletid müüb ja selgus, et tõstukioperaator. Oleks me siis selle peale ise tulnud, oleks me ammu juba üleval olnud. Saime oma piletid kätte ja algas sõit mingite imelike kabiinidega üles. Nendesse kabiinidesse suurte kottidega andis sisse astuda.
Panime Hediga end seongusse ja hakkasime koheselt liikuma, sest ilm läks aina pilvisemaks ja tuul hakkas tõusma. Üsna enne lõppu tundsin hetkeks, et pea hakkas ringi käima (võis olla kiiresti liikuvatest pilvedest), aga tegime mõne minutilise pausi ja liikusime edasi. Tund läks aega ja olimegi üleval.
Dialoog:
Hedi: "Jää seisma!"
Mina: "Miks?"
Hedi: "Me oleme tipus!"
Mina: "Tegelt, miks see nii lame on?"
Hedi: "See ongi selline lame tipp :D"
Asjakohased küsimused :D Tegu oli minu esimese 4000-lisega. Breithorn 4164 m.
Ilm oli tippu jõudes nii ära keeranud, et ei tahtnud seal väga pikalt aega veeta. Tegime paar pilti ja aitasime sakslastel ka pildile saada ning algas teekond alla. Mingi hetk Hedi peatas mind, sest tal olid sõrmed üsna külmaks muutunud. Otsisime labakud välja ja laskumine võis alata. Alla läksime kiiremini.
Laskudes andis Hedi palju õpetusi, kuidas kassidega trampida, kirkat piinata ning köies liikuda (sain jälle targemaks!). Alla jõudes helistasime Piretile, kes oli Kleine Matterhorni
Tuli teine jälle nii kavala näoga. Hütis oli kari mehi, kes lootsid, et me sinna jääme, sest nad lubasid järgmiseks päevaks sama ilusat ilma nagu seda oli tollel hetkel (pilves ja tuuline). Meie seda ilma ilusaks ei pidanud ja otsustasime tagasi alla minna, et uusi mägesid otsima minna. Sabade sõnul oli tõstukini 45 min aega. Ma mõtlesin, et päästan meie vaesed nektariinid ja söön osad neist ära.
Askeldasin neid süüa kui äkki vaatan, et Sabad kadunud. Nad olid juba pileti kontrollist läbi läinud. Siis tuli tõstukijuht ja ütles, et kas tulen peale või jään siia... "Äähh, mida? Juba läheme või?" viskasin oma killavoori selga ja ukerdasin piletikontrollist läbi ja siis juhtus see, mida juhtuda ei oleks tohtinud - mu paganama killavoor lendas enne tõstukisse sisse astumist laiali. Piinlik oli, aga õnneks tõstukijuht oli tore ja aitas mu asjad kokku tõsta. Lükkasime mu killavoori tõstukisse ja jälle need pilgud.
Alla sõites küsis Hedi, et mis punane vedelik see maas jookseb. Nektariinid lasid oma viimased mahlad välja ja see kõik tilkus maha. Hõõrusime vaikselt saapaga selle laiali ja ootasime, et saaks ruttu alla. Järgmises jaamas orgunnisime uue koti ja sõit alla võis alata. Viimases tõstukis itsitasid jaama töötajad meie kottide ja jahmerdamise üle. Samas tõstukis olid veel kaks suusatajat, kes vaatasid meid kui lollakaid. Jõudsime oma killavooriga alla.
Esiteks kaotasin enda teadmata Nutella, mille Piret üles korjas. Natuke maad edasi ja käis pauk ning meie kodust kaasa võetud banaanid lendasid asfaldiga üheks, pudru pakk katki. Banaanide maine teekond sai siinkohal otsa (olid vedamist väärt - pühapäevast saati olid kaaslaseks). Suusatajad tulid minu selja taga ja nad ei suutnud uskuda, et Itaaliasse on sellised otud ära eksinud.
Parkalsse jõudes koorisime Piretiga ennast sooja pesu väele ning Hedi hoidis kahe käega peast kinni ("Saabaad, eiiii!"). Mis meil sellest, peaasi, et palav ei oleks. Sõime keset parklat kartulikrõpse ja Hedi läks nektariinidele viimast lõppu tegema, elu oli jälle lill.
Algas sõit Chamonix poole, sest ilmamees Kalle arvas, et seal on meil parem kui Cervinias. Teel Chamonix poole nägime ühte suurt viinamaraja-istandust, mille Sabad lubasid mulle osta. Chamonix´sse jõudsime õhtul ning läksime Nipide juurde laagrisse. Ilm Chamonix oli ilus, seega pidi meie 4000-liste vallutamine Chamonix´ jätkuma. Panime kämpas telgi püsti ja Hedi parkis oma auto ilusasti ära ning Piret läks meie telki regama. Selgus, et kämpa oli täis ning meile polnud kohta, aga Piret seletas, et koht on olemas, kuna meil telk püsti ja auto pargitud. Omanik jäi rahule ja võttis raha vastu.
Tegime õhtusöögik pastat, mille peale Piret ja Pärtel pirtsutasid. Lasime Hediga heal maitsta ning ajasime Pärtelit oma lobaga hulluks. Varsti toimusid Hedil küberminutid ja pärast seda läks ta magama ning soovitas seda meilgi teha.
Loomulikult oli meil põnev Nipidega istuda ning magama minekust ei tahtnud me midagi kuulda. Mingi hetk ilmusid Karu, HP ja Kristel, kes olid seigelnud kõrval orus ja ostnud palju odavat siidrit. Elevust ja juttu, oi kui palju. Ilmus jälle omanik, kes palus: "Speak slowly!". Ikka sama jama, eestlased räägivad liiga kiiresti. Kõige tipp oli see kui ilmusid kurjad prantslased, kelle privaatala olime oma telgi ja autoga hõivanud. Nad valasid tuld ning tõrva ja lubasid meiega igasugu trikke teha. Tegime näod, et ei saa midagi aru. Nad valasid veel tuld ja tõrva ning nägid, et meist pole asja ja kobisid oma karavani magama. Magama saime keskööl, teadmisega, et hommikul on Midile minek.
No comments:
Post a Comment