Karula ja Soomaa 24.08-26.08.2012

Tartu-Karula 24.08.2012

Juunis Saaremaa Elmusretkel hakkas idanema idee Karulasse ronima minekust, et kõik need, kes pole kunagi roninud või on seda tükk aega tagasi teinud, saaks elamuse kätte. Kuupäev valiti ka kohe ära, 25. august, päev enne Naissaare Elamusretke. Peaorganisaatoriteks said Karu ja Piret.

Selleks, et 25. saaks kohe ronima hakata, otsustasime juba 24. õhtuks kohale minna. Päeval arutasime Piretiga, et kell 18.30 on start Tartust, et 19.30 Karulasse jõuda. Lisaks selgus päeva jooksul, et Karula kalendrisse oli märgitud tuuliku rentijateks Lehtsabad. Loomulikult teatas Piret ka Karule seda uudist (lõik Skype vestlusest):

piret84: http://karulatuulik.edicypages.com/kalender
piret84: Et siis sa ka Lehtsaba ja meie pole selle taga, ausõna
piret84: :D
Kunnar Karu: ma teile veel teen
Kunnar Karu: kui te nüüd üritate mulle roosa särgi ka selga tõmmata
Kunnar Karu: siiis ma tean sõlmi millega teid rippuma jätta paariks päevaks veski seinale :)

Nagu näha, siis Karu vihjab läbi lillede, et soovib ka seda ilusat roosat särki. Me ei ole kadedad :) Kuna ta on siiani meid talunud, siis võis ju talle Lehtsaba tiitli anda :D Nime üle polnud pikka vaidlust, Kollasaba - jah, täpselt, Kollasaba (müts on ju tal kollakates toonides).
Jõudis õhtu kätte. Pakkisin asjad kokku ja jäin Piretit ootama. Kell oli juba 18.30, aga kes ei helista, on Piret. Juba jõudis Karu uurida, et kus on Piret ja millal me sõitma hakkame, aga ei miskit. Pii pidi meid juba Viljandis ootama. Kell oli juba 19.00 saamas, kui tuli see kaua oodatud kõne. Piret korjas mu peale ja suundusime Kaubamajja särki tegema. Poodi jõudes avastasime, et mõlemad unustasid originaal särgi poodi kaasa võtta. Tegime omaloomingut ja valmis see saigi, natukene küll erinev font, aga vähemalt roosa :) Sõit Viljandi poole võis alata.
Viljandisse jõudsime 20.30 (kõigest tund hiljem planeeritust). Karu ja Co olid juba pudeli lahti korkinud ning meeleolu rõõmus. Lootsime, et see päästab meid suurest karistusest. Teatasime pidulikult, et meil on Karule üks asi, aga selleks, et ta selle kätte saaks, peab ta silmad kinni panema ning käed üles tõstma. Ta vist juba aimas seda, aga vastu ka ei punninud :D Tõmbasime särgi selga ja jäime karistust ootama... ..., hah, me teadsime, et sa seda särki nii väga ootasid, sest karistust ei tulnud, tuli vaid kerge muie suule :)

Piret asus asjatama, mina liitusin seltskonnaga. Varsti sai ka Piretil tegevus otsa ning kogu seltskond oli koos. Mõnus sumin ning ideede genereerimine, mille tulemus oli see, et Sabade telgi asukohaks sai tuuliku katus. Ronisime krõbinal üles, panime telgi püsti, mina veel mainisin, et küll oleks tore, kui tähed ka veel paistma hakkaks. Umbes tunnike läks mööda ning taevas oligi selge ja tähed sirasid :) Grillisime ning vaatasime, kuidas Pii ja Greete oma telki püstitasid. Parim kuuldemäng oli madratsi pumpamine, mille täitmiseks kulus tervelt tund :D Ise madratsit ei näinud, aga kuulujuttude järgi, oli tegu täispuhutava diivaniga :D Hästi elame, matkalised :) Piretil oli veel kaasas metsmaasika toormoos, sellega oli veel oma nali. Õues oli pime ning pelgalt vaatluse põhjal oli keeruline tuvastada, millega tegu. Usinad telgi püstitajad/saunakütjad tulid aktsioonilt ning pakkusime neilegi. Greete oli üsna ebausklik, sest Kristjan ajas talle udu. Lõpuks söandas proovida ning teatas rõõmsalt: "Häh, mustikamoos! Täitsa mustika maitsega". No jah, las ta jääb :D
Õhtul oli veel saun, mis oli jube kuumaks läinud. Saunas pidi leili viskama lahtise uksega.
Magama mines tuli taas tõdeda, et veini oli ohtlikult palju kulunud.

 

Karulas 25.08.2012

Äratus oli varajane ning esimene tund tuhm. Keegi usin oli ilusasti lauakese katnud ning ühine hommikusöök võis alata. Kõhud täis, ronimine alaku. Greete, kelle jaoks oli ronimine esmakordne kogemus, kupatati esimesena seinale. Suur kiitus Greetele, esimesel korral jäi meeter lõpust puudu. Ronisime ja askeldasime oma asju teha, kuniks tulid Kalle ja Ene, koos jäätisega.

 

 

 

Mina pidin tänu sellele natukene aega enesejulgestuses üleval rippuma, sest Piret maiustas all jäätisega ning tal polnud aega minu julgestamisega tegeleda. Õnneks ei kestnud see kaua ning peagi anti ka mulle luba laskumiseks. Kinnitasime kõhtu ja jätkasime oma põhitegevustega. Peagi liitus meiega veel rahvast.

Suure ronimise käigus kuulsime, et kusagil liigub pulmarong. Keegi veel ütles, et võiks tuulikust mööda sõita, siis peaks kinni. Läks minut mööda ja juba oli rong tuuliku juures. Nägin ülevalt, kuidas kõik teele jooksid. Peigmees pandi ronima. Päris hästi tuli teisel välja, nagu oleks seda varemgi teinud. Pulmaliste poolt pandi ringi liikuma pulmaviin (juba kibe oli) ja võileivad (olla ka hirmasad olnud, leivale oli pandud mädarõigas ja viil tomatit). Pulmaliste tuju tõstetud, algas taas põhitegevus.

Peagi sai ronimisest villand ning algasid harjutused tugiköiel (hiljem said käe kuumaks ka algajad). Karu õhutusel tuli ära proovida ka ülevalt laskumine (seal on üks serv, millest tuleb oskuslikult, ilma sõrmi ja nägu lõhkumata alla laskuda). Kuna olin kaval ja vaatasin, kuidas ta seda teeb, siis oli lihtne. Lihtne on ka siis, kui keegi on selle serva all ja ütleb, kuhu jalad panna tuleks. Nagu Kalle ütles, siis mägedes on selline nihverdamine võimatu :)

Varsti sai valmis supp ning sööjad muutusid pärast einet uniseks. Siruli laipasid oli mitmeid. Minul tuli pärast suppi kärsitus sisse ning hakkasin vaikselt oma kola kokku tõstma ja ajasin ka Pireti askeldama.

Telk koos, kotid koos, nõud koos -  võib Soomaa poole sõitma hakata.
Enne minekut tuletas Pii meelde, et me küünlaid, kalmuküünlaid ei unustaks osta :)

Enne Soomaale minekut käisime Madise juurest läbi, et oma näod ette näidata. Käisime veel poest läbi, et õhtuks mustikasuppi, hommikusööki ja küünlaid osta. Otsustasime ka ühe pitsa kaasa osta.
Soomaa mõte tuli pärast seda, kui avastasime, et Naissaare Elamusretke kohad on täis. Karulasse ei jäänud me sellepärast, et tahtsime Piretiga järveromantikat teha.
Soomaale, Öördi matkaraja äärde jõudsime kella 21.00 paiku. Matkalistel on lubatud ööbida matkamajas, aga meie tahtsime järveromantikat, sellepärast mõtlesime, et paneme oma telgi järve äärde puitplatvormile.
Matkamaja juurde jõudes nägime, et parklas on üks auto, aga mitte ühtegi inimest. Lõkkesöed olid veel kuumad ning juba tekkis mõte, et keegi on meie idee varastanud. Mõtlesime, et kõnnime selle 1,1 km sinna ja vaatame, mis olukord on. Panime lambid põlema ja asusime teele. Saime natukene kõndida, kui nägime, et keegi kõnnib meile vastu. Selgus, et Öördi järve äärest tuli ujumast üks pere. Nad rahustasid meid maha ning ütlesid, et seal on kaks platvormi, millele meie telk ära mahub. Soovitasid võtta parempoolse platvormi. Läksime nendega koos tagasi parklasse ja panime oma asjad kokku ja asusime uuesti Öördi järve poole teele.
Ukerdasime sopas ja turbas, aga mis põhiline, taaskord toimus seente ja taimede määramine, isegi pimedas on seda vaja teha :) Jõudsime kohale, panime telgi püsti ja panin matid maha, kui tekkis mul küsimus: "Kus mu magamiskott on? Jäi autosse???", ei see jäi ju Karulasse. Tuli meelde, et askeldasin asju autose tõsta, kui tuli mingi teine ülesanne vahele ja sinna see magamiskott jäi. Aga õnneks on Grete külmavares ja käib matkal fliistekiga. Pool ööd oli päästetud :)
Asjad koos, küünlad põlema pandud, otsustasime Piretiga ujuma minna. Hüppasin vette ja siis taipasin, et oh kui külm. Ruttu, ruttu ujusin tagasi. Piret käis ka korraks see, aga ega pikka pidu ei olnud. Soojad riided selga ning hakkasime süüa tegema. Tegelikult keetsime mustikasuppi ja sõime külmaks läinud, kesise kattega pitsat (Pappa Pizza pitsad pole ikka õiged asjad).

Kõht täis, oli aeg magama minna. Kuna mul ei olnud magamiskotti, siis kahmasin enda peale kõik riided, mida vähegi oli võimalik kahmata. Magama pidin selili, sest muidu oleks külm hakanud. Just oli hea uni tulnud, kui Piret ütleb: "Grete, ära norska!" Nääh, mis ma teha saan, kui külili ega kõhuli magada ei saa :D
Öösel hakkas külm, siis loovutas Piret mulle oma windstopper jope ja vesti - oi kui soe hakkas :)
Äratus pidi olema kell 6.00, et päikesetõusu pildistada, aga see jäi ära, sest õues oli tihe udu.

26.08.2012

Päris äratus oli 9.45. Päike paistis telgile peale ning nii mõnus soe oli. Kui kuulsin, et kell nii palju on, siis kargasin püsti ja hakkasin tegutsema, sest meil oli plaanis pikk matk teha. Panime asjad kokku ja sõime ning alustasime teed parklasse. Plaan oli minna Soomaa külastuskeskusesse, et sealt matkaraja kohta nõu küsida.

Kõrtsi-Tõramaale jõudes andsin esimese asjana oma fotoka aku laadida ja siis seletasime oma peamist eesmärki. Meie õnnetuseks selgus, et pikka ringi ei saa teha, sest matkarada on kohati läbimatu. No, mis seal siis ikka, võtame lühema. Alustuseks soovitati meil läbi kõndida Koprarada, et aku saaks end veidikene laadida. Rada oli mõnus, aga jube palju oli sääski ja muid vereimejaid. Selle raja tipphetk oleks juunis/juulis, siis kui kõik luhataimed õitseks.

Läksime tagasi külastuskeskusesse, võtsime aku ja asusime teele Meiekose matkaraja poole. Ka see matkarada oleks väga mõnus juulis või siis kui lehed on värviliseks läinud. Jälle oli palju vereimejaid ning võimatu oli korraks seisma jääda. Meiekose läbitud, võtsime suuna Karuskosele, et seal väike lõuna pidada ja siis Ingatsi matkarajale minna. Karuskosele jõudes tervitas meid Soomaa kunn Aivar Ruukel, kes koos kaaslastega haabjat ehitasid. Läksime parvsaunale einet pidama. Jälle oli jube mõnus olla.

Eine peetud võtsime suuna Ingatsi matkarajale. Vaade Ingatsi vaatetornist oli mõnus, aga kohati tuttav (meenutas Lihula raba). Tornist alla ronides, veetsime aega tooreid jõhvikaid süües. Läksime ka laugaste äärde, kus ma sattusin kiilide otsa. Kiile oli vaja igast nurgast pildistada ja nii me seal aega viitsime. Lõpuks vaatsime, et kell on üsna palju ja oleks aega hakata tagasi liikuma.

 

 

Tagasi Viljandisse sõites põikasime ka Mulgi heinamaale, mis valmistas mulle pettumuse (need pildid, mis mulle töö juures seinal ripuvad on hoopis midagi muud, kui pilt, mis mulle seal avanes). Arvatavasti on see heinamaa atraktiivne taaskord juulis.
Ruunaraipe luidetest sõitsime ka mööda, sest keegi oli viida suuna ära pööranud (kurask). Viljandisse jõudsime ma ei tea mis kell (18.50). Seal pakkus Madise ema meile teed ja kartulisalatit. Kõht sai mõnusalt varju. Lõpuks algas sõit Tartu, et jälle esmaspäeval tööle minna :)
Pühapäeval läbisime kokku 22,8 km. Mõnuš