Grete ja Piret Tour du Ruanil ning Chamonix. Ronimine La Joux radadel (01.07-07.07.2012)

01.07.2012

Grete:

Hommikul ärkasime vist umbes kella 8.00 paiku, et kõhud täis süüa ja Chamonix poole asuda. Ilm oli pilves ja kohati sadas päris koledasti. Chamonix's käisime poodidest vaja minevaid asju ostmas. Sain endale käimiskepid, mis täna ei näe üldse enam nii ilusad välja. Askeldasime veel üht-teist ja asusime Lac d´Emossoni poole teele. Ilma paranemist polnud märgata. Tee Lac d´Emossoni äärde oli ikka paganama käänuline ja kõrvad kippusid ka lukku minema.
Umbes kella 17.00 paiku jõudsime Lac d´Emossoni parklasse ning vaatepilt oli üsna udune/pilvine ja niiske. Viskasime oma asjad kokku ja asusime teele. Asju kokku visates arutlesin veel, et kas panen mõlemad plähvid koti külge või panen lihtsalt katte alla? Jäi nii, et üks oli koti küljes ja teine katte all. Hedi saatis meid natukene maad edasi, siis tegi pildi ja kadus seitsme tuule poole.Mööda rada liikusime aeglaselt ja ebakindlalt, sest rada oli kohati kehvasti märgitud ning Šveitsi kaart halvasti loetav. Ilm oli nii pilves/udune, et Lac d´Emossoni ei näinudki. Mingi hetk avastasin, et minu kehvasti pakitud plähv oli otsustanud oma teed minna, jättes kaaslase mu koti külga tilpnema.

Piret:

Eile jäime telklaagrisse umbes 21.00, keset matkarada, enne kuru ületamist. Ladusime kivise küljealuse, mis oli väga mõnus. Õhtuks keetsime tuunikala pastat, mida sai liiga palju. Magama saime umbes 23.00. Esimene äratus oli pool 1 öösel. Põhjuseks Grete küsimus: "Mis see on?", sest keegi raputas järjepidevalt meie telki. Tegelikult oli väljas purjus prantslane, kes tuli üle kuru baarist ja raputas me telki. Tahtis vist kaissu pugeda. Selleks me talle võimalust ei andnud ja ta lahkus, võttes esikust prügikasti, Pireti saapa ja jope. Jäime magama. Järgmine äratus oli 3:30, kui tuli külla Abalakov. Tegelikult enne Abalakovit me ei maganud, sest oli päris korralik äikesetorm. Kui see rauges, suhtlesime Abalakoviga. Peale seda tuli väga hea uni.

02.07.2012

Ärkasime 8:45. Hommikuks oli eilne pasta ja väike tee (koos eelmise õhtu mustikasupi klimbiga). Hommikusöögi ajal külastasid meid kaks inglast (inglise vanahärrad), kes olid ka purjus...... (Piret, mida sa udutad :D? aaa, järgmisel lehel läheb tekst edasi) .........prantslast näinud. Rääkisime nendega veel pisut juttu ning selgus, et ka nemad kurdavad raja märgistuse üle. Nimelt ei lähe rajatähised ja kaart üldse kokku. Siis uurisid nad, et kas tõesti kanname me kogu toidu ja ööbimisvarustuse endaga kaasas ja saades jaatava vastuse olid nad üsna vaimustuses. Kutsusid meid endiga kaasa, kuid pidime keelduma, sest meil oli vaja veel asju pakkida. Igatahes õhtul lubasid nad meile hütis joogid välja teha kui nendega seal kohtume. Ja siis nad läksid oma teed.

Piret:

Meie veel sõime pisut ning hakkasime asju pakkima. Seljakotid pakitud, hakkas vihma sadama. Istusime siis telgis ja ootasime, et sadu raugeks ja saaks telgi kokku pakkida. Liikuma saime alles 10:40. Ilma suhtes oli algus paljulubav, päike näitas end pisut. Olime plaaninud, et hommikul külastame dinosauruste rada, kuid tegime oma plaanidesse muudatused peale inglastega suhtlemist. Nimelt pidid jäljed olema lume all ning ei olnud mõtet minna neid otsima.
Jätkasime teed hüti suunas. Vahepeal oli päike väga helde ja näitas end täies hiilguses, isegi päikseprillid tuli välja otsida. Kahjuks polnud seda pidu kaua, peagi läks pilve ning hakkas sadama. Otsisime rada ning liikusime vaikselt edasi. Jõudsime rusunõlvale, kus sai päris korralikult turnitud ja märgiseid otsitud. Kuid siis kadusid tähised ära, sai natuke seigeldud ja otsitud tähiseid, kuid mida ei olnud, olid tähised. Tihe pilv oli nõlval ning kõige mõistlikum lahendus tundus olevat liikuda alla tagasi.Kell oli ka juba piisavalt palju, et ei olnud mõtet end rohkem väsitada, pigem minna alla ja puhata end välja, homme ka päev. Liikusime rusunõlva alla, kus olime eelnevalt näinud ilusat muruplatsi, kuhu saaks telgi püsti panna. Tundus täitsa ohutu koht olevat. Panime telgi püsti ning valmistasime õhtusöögi ja uurisime kaarti. Saime teada, kus paikneme ja seda tänu prantslaste kaardile, olime jõudnud nende kaardi piirkonda ja ka hetkelisele selginemisele. Seekord saime magama juba kella 10st!

03.07.2012

Ärkasime 6.00, ilm oli öösel vaikne. Kuulsime korra kivide varingut. Hommikul sõime putru ja jõime teed. Telk oli veel eelmisest päevast märg. Umbes kella 07.00 paiku nägime korra Mont Buet'd ja see ei olnud kohe kindlasti see, mida me eile arvasime olevat. 8.27 alustasime teekonda.
Õnneks oli eelmise päeva teekond veel värskelt meeles ning liikumine oli ka tänu sellele kiirem, kuigi rusunõlv oli endiselt jube. Viimase märgi juurde jõudes (viimane selles mõttes, et see milleni me eile kõige lõpuks jõudsime) nägime järgmisi halvasti märgistatud kive, mida me eile kohe kindlasti ei oleks näinud. Tõus läks järsuks ja kivim muutus aina kihilisemaks ja pudedamaks, haarata ei julenud kusagilt. Tegime paar ohtliku vale arvestust ka, aga siis õnneks nägime järgmisi märke ja ronisime neljakäpukil üles. Nõlv oli väga järsk.
Kahe suure kivi juures puhkasime ning tegin paar pilti, kui püsti tõusin ja koti kivilt selga tõmbasin, siis sõitis üks suurtest kividest otsejoones alla. Sõim ja roppused oli peamine, mida sellel nõlval kuulda võis, midagi mõistlikku tol hetkel ei tulnud (mis sa lased sest kiidulaulust lahti, kui see pole asjakohane).

                  Hiljem rada läks käidavamaks ning me jõudsime kohani, kus rada läks kaheks. Tekkis kahtlus, aga valisime tee, mis tundus loogilisem ning käidavam. Hiljem selguski, et üks tee läks Mt Buet' poole ja teine Cheval Blanci poole.
Jätkasime teed Mt Buet' poole, järgides inglaste jälgi. 2,5 tundi võttis aega, et jõuda kohani, kus läks rada üles Mt Buet poole. Jätsime oma kotid tasasele platoole, mis oli üsna lähedal elektriliinidele. Võtsime kerge eine ja sättisime tipukotid valmis. 2.5 tundi läksime Mt Buet' otsa, läbides nii kerget jalgrada kui ka järsemat kaljut (trossid oli kaljusse kinnitatud). Viimane lõike enne Mt Buet' tippu oli üsna lauge. Tippu jõudes kohtasime kahte sakslast. Mt Bueti otsas saatsime sõnumeid ja tegime pilte ning tegelesime taaskord lollustega.

Mt Buet'lt tulime alla umbes 1,5 tundi. Võtsime kotid ja alustasime laskumist. Esimene lõik oli mööda lund, inglaste jälgedes (möödusime ühest järvest) kuni Mt Buet' teise raja ristumiskohani (see rada, mis on järsem), kus olid viidad. Edasi läks tee mööda oinapäid, kus olid selged tähised. Teine lõik oli taaskord rusunõlval, selleks tuli üks väike jõgi ületada, et sinna saada. Mööda rusunõlva tõusime üles rajale, mis kulges kaljude serva ja kohati ka harja mööda.

Alguses oli rada kerge, hiljem muutus tänu turnimisele keerulisemaks (rasked seljakotid muutsid tegevuse keerulisemaks). Mingi hetk jõudsime tasasemale osale, kus oli palju purjus prantslasi (loe: kaljukitsed), kes meid sugugi ei kartnud. Seal samas märkasime ka all orus küla, arvates, et sinna me peame õhtuks jõudma. Ei olnud väga soovi veel üheks ööks tundmatusse kohta jääda, seega lisasime kiirust, et valges hütti jõuda.
Viimane lõik muutus taas kergeks ning meie üllatuseks oli hütt lähemal kui me arvasime (ei olnudki külas). 20.30 astusime hüti ette, kus nepaallasest hüti töötaja meid ja kotte nähes silmi hakkas pööritama. Küsisime ilusti luba telkida ja saime isegi valida - kivine või murune plats. Loomulikult valisime mõnusa muruse platsi koos ümisejate uruaukudega.
Telki üles pannes kogunes hüti juurde palju mehi, kes vargsi ja nii muuseas meie tegevust jälgisid. Pakkusime jälle tasuta tsirkust. Telk püsti, läksime hütti sööma. Rääkisime nepaallasele oma teekonnast ning selgus, et rusunõlv, kus me eile tagasi pöördusime on ennegi matkajatele probleeme tekitanud. Eelmine aasta olid kaks šveitslast seal külmööbimist teinud ning päästjatel oli tükk tegu, et neid sealt kätte saada. Sellel hetkel mõtlesime, et hea, et meil ikka telk kaasas on.
Sõime minu mõistes õhtusöögiks hommikusööki (loe: omletti). Söömise ajal hakkasid mehed korda mööda ülevalt alla WC tulema, ju tahtsid meid, tsirkuseartiste, lähemalt näha. Hüti omanik oli prantslane, kes inglise keelt ei rääkinud ja kasutas suhtlemiseks nepaallast. Omanik uuris, et kust me pärit oleme. Piret vastas, et Eestis, selle peale vastas omanik: "Aaaa, Venemaalt". No puuga pähe, me ei ole juba ammu Venemaa. Piret seletas ilusti ära, et Eesti on juba ammu vaba ning siis tulin mina ja hakkasin hoopis Soomest ja Helsingist jahuma. Meestel jäi lõpuks teine mulje, sest nagu selgus, siis nepaallane oli eelmisel aastal Helsingis käinud ja tundus, et talle meeldis seal (Eesti sai taaskord teise kuvandi). Tänasime viisakalt õhtusöögi eest ja suundusime telki. Veidi lobisemist ja jäimegi magama. Öösel ärkasin ilge kriiskamise peale üles- paganama ümisejad (olime nende urud ju telgiga kinni katnud). Kuulasin veidike seda kisa ning jäin uuesti magama.

04.07.2012

Kell 8.00 oli äratus Chalet-Hotel-Buet juures. Kui ärkasime olid mägardid juba ammu oma teed läinud (läbi une kuulsin nende sagimist väljas). Panime asjad kokku, kuivatasime telki ja sõime. Enne alla minekut vaatlesime koos hütiomanikuga kaljukotkaid (sahmerdaja Hõbe lähenes binoklile valest otsast ja magas esimese vaate maha- peab juuksed ultra-blondiks värvima, siis ei ole enam nii piinlik).

10.30 hakkasime alla Maison Neuve'i poole liikuma. Rada alla oli hea ja tundus, et üsna populaarne, sest vastu tuli nii pensionäre kui ka peresid. Laskumine toimus peamiselt botaanilise tuuri raames ning lõpus ka metsmaasikaid õgides (suured, punased ja magusad olid - jälle mingi prantslaste hirm, et nad neid süüa ei julge). Maasikaid süües oli meil pidev hirm, et keegi peale ei satuks ja kiirabi ei kutsuks ning hirm hullumajja sattuda oli kõige suurem.
Enne Maison Neuve'i jõudmist vahetasime Piretiga kotid ja see tunne oli kirjeldamatu. Aa, Piret on käskinud mul kirjutada, et laskusime trimmerdajatest mööda :D 13.55 jõudsime Salvagny'sse, see oli väike koht enne Maison Neuve'i. Sealt edasi Maison Neuve'i, kus pidasime mõistlikuks edasi liikuda Sixt-Fer-a-Chevali, mis on suurem asula.

Sixt-Fer-a-Chevalist plaanisime edasi minna bussiga Samöens´i ja sealt edasi Chamonix´sse. Sixt-Fer-a-Chevali jõudes läksime bussijaama ja laotasime oma killavoori laiali ja taaskord said kohalikud meie kulul tasuta tsirkust. Kuna me ei olnud päris kindlad selles bussimajanduses, siis läks Piret asja uurima raftingu kontorisse. Sebija tuli tagasi kavala ilmega, mis enamasti tähendab midagi head.
Selgus, et Roosa oli sebinud meile transpordi Samöensi. Enne Samöensi minekut käisime veel turismiinfost läbi, et uurida kuidas Samöensist saaks Chamonix´sse. Turismiinfos selgus tõsiasi, et Samöensist läheb buss Chamonix'sse ainult hommikul kell 6.00. Vaatsime Piretiga üksteisele otsa ja lugesime silmist uut plaani - häälega. Selle neiu sõnul oli meil vaja saada Sallanchesse, et sealt edasi rongiga Chamonix'sse saada.
Läksime tagasi raftingu büroo juurde ja küsisime valget paberit. Algul üritasin mina oma varesejalad paberile saada, siis Piret (Pireti versioon oli ilusam). Samal ajal kui me silti nikerdasime, hüüdis mingi tüüp meid kiriku katuselt- jälle olime huviorbiidis. Hüüdsime, et me räägime inglise keeles ja siis hüüdis ta midagi vastu, millest me aru ei saanud. Veidi läks aega mööda ja siis tulid need kutid, kellega pidime Samöensi saama.
Üks patsutas teisele õlale ja ütles midagi meie kohta (a´ la saad endale auto peale hullud naised). Nad panid autole käru taha ja juba kutsutigi meid auto peale. Autos hakkas tüüp uurima, et kuhu me läheme, seletasime loo ära ning selgus, et parem oleks hoopis Cluse'i poole hääletada (võtsime teadmiseks). Siis uuris ta, et kust me pärit oleme ja kui selgus, et Eestist, siis läks kutt ikka väga elevile. Ta seletas, et see sõber, keda me enne väljas nägime on Tartus käinud ning mingi teine sõber Tallinnas muusikafestivalil käinud.
Kuna ta oli meist nii elevil, siis pakkus, et kui me Chamonix oleme ära käinud, siis võiks tema juures Genfis peatuda, pidime valmistama pettumuse, sest olime juba Hedi juures ennast sisse seadnud. Jõudsime Samöensi ja seal tuli mõte teha uus silt Cluse'i jaoks, selleks läksin uut paberit küsima, mille peale kutt küsis, et kas me tahame tema telefoninumbrit (taaskord valmistasime pettumuse).
Kuna paberit ei saanud, siis nikerdasime ühe sildi peale kaks kohanime. Silt valmis, algas hääletamine. Hääletasime umbes 20 minutit ja siis peatus auto, mis meid peale võttis (roolis oli noor ema). Suhelda temaga väga ei saanud, sest ta rääkis prantsuse keelt liiga segaselt ja kiiresti ning inglise keeles ei osanud ta ka meiega rääkida. Nii palju saime asju aetud, et ta viis meid otse rongijaama ära.
Clusest saime piletid Chamonix´sse ning tunnike ootamist ja sõit võis alata Chamonix' poole. Rongis üritasime Nipernaadisid kätte saada, et teada saada, kus nad laagris on. Kõigil olid telefonid väljas. Võtsime riski ja helistasime Karule, kes pidi sama hetk tippusid vallutama. Esimene kord ei vastanud ja rohkem ei tihanud ka proovida. Mõtlesime, et mis siis ikka, töllame nii kaua Chamonix´s ringi ja ootame kuniks Nipid on maandunud.

Jõudsime ümber istuda ja natuke sõita, kui helistas Karu, kes oli täitsa Chamonix ´s olemas ja lubas rongile vastu tulla. Ruttu, ruttu tegime Karule sildi, et ta meid ikka üles leiaks :D Astusime rongilt maha ja seal ta oligi - oli rõõm näha. Esimene suund oli poodi, et osta süüa-juua ja inimeseks saamise vahendeid. Jõudsime laagrisse, tõmbasime telgi püsi ja läksime inimeseks saama ning hakkasime Nipisid ootama. Nipide laekumise ajaks oli juba liiga palju veini ja siidrit kulunud. Nipid jõudsid umbes 23.00 ning taaskord oli suur rõõm eestlasi näha ning kõige suurem rõõm oli Kalle tehtud võileibade üle - mmmmm must leib. Õhtu möödus lõbusalt ning omaette huumor oli omaniku hoiatus 2 korda - "Please speak slowly!". Mis me teha saame, kui eestalsed nii kiiresti vuristavad?

05.07.2012

Ärkasime 08.00, ilm oli pilves, aga ei sadanud. Meie (eriti minu) laiali asjad oli võluväel ööseks varjualuse leidnud (suur pai Piretile). Täna hommikul olin ma Piret ja Piret oli mina. Piret oli nii reibas ja usin, et käis poes ja tõi hommikuks süüa (ja 100% pur jusi). Päev oli ikka totaalselt tuhm. Sõime ja kell 10.00 läksime linna. Käisime poodlemas, sõime lõunat (Piret tellis pitsa, kus peal pidid olema oliivid, paprika ja seened. Kui pitsa saabus, siis võis seal leida 2 pisikest eksinud oliivi, mõned viilud seeni, kuid paprikast polnud lõhnagi. Seevastu oli seal suur hunnik kartuleid ja porgandeid. Just, pitsa peal olid kartulid ja porgandid. Väga veider!), postitasime kaarte ja tulime tagasi laagrisse 17.00. Edasi algas piinarikas õhtu ootamine, ei julenud magama minna. Kuna ma olin pahandust teinud ja sipelgad Karu telki lasknud, siis leidsin endale koheselt tegevust. Tõstsin suure tükksuhkru paki tühjaks ja eemaldasin sipelgad (jälle sai minu kulul tsirkust, aga vähemalt oli tegevust). Suhkur pakitud ja algas võidujooks poodi siidrite ja veini järele (paduvihm tuli peale). Õhtu möödus varjualuse all (teiste kuivava pesu all) veini rüübates ja kasse teritades. Magama mingi märksa varem kui eelmine õhtu.

06.07.2012

Pidime hommikul kell 07.00 ärkama, et Piretiga Les Prazile minna ja Lac Blanc´i äärde matkata. Ärgates kuulsime tihedat sadu ning otsus oli edasi magada kuni kella 10.00. Piret oli taaskord poes käinud ja head ning paremat toonud. Täna olin juba pooleldi mina ja pooleldi veel Piret (laiskus oli veel sees).
Sõime hommikust ja mõtlesime, et kas tõesti tuleb sarnane päev nagu seda oli eilne. Osad olid juba endale rattad rentinud, teine osa läks kõrvalkülla ja siis oli punt nõutuid. Mingi hetk kõlas Karu suust: "Nüüd lähme!". Otsus tehtud, läheme nõututega Lac Blanci äärde. Panime kodinad kokku ja käis veel arutelu, et mida jalga panna, kas saapad või plähvid? Matkamees Kunnar Karu arvas, et plähviga saab ka (hea, et õnge ei läinud). Umbes 12.00 hakkasime tõstukite poole liikuma ning mis kõige toredam, vihma ka enam ei sadanud, küll aga oli pilves.
Natukene jalutamist ja jõudsime tõstukijaama, esimene tõstuks oli suur ja kinnine, teine oli juba see jube suusatajate tõstuk (Piret oli just paar päeva tagasi õdusjutte rääkinud). Hirm oli sellepärast, et kuna ma nii uimane olen, siis raudselt jään sabapidi kusagile kinni. Õnneks ei olnud midagi hullu ja jõudsime ilusti üles.
Üleval selgus esimene tõsiasi, lund on igal pool ja plähviga kõndimine üsna ebamugav - vaene Kalle, kes läks Karu jutu ohvriks :D Algas tunnine teekond Lac Blanci äärde, mille vältel kohtasime nii inimesi kui ka loomi. Lac Blanc oli ilus ja nii sinine. Hütis võtsime kakaod ja krõbistasime kommi ning nautisime elu.

Hüved nauditud, algas teekond tagasi, umbes 1 tund. Tõstukitega elusalt all, jäime teisi ootama. Aega oli küll, nagu alati. Siis helistas Hedi, kes teatas, et on poole tunni pärast Chamonix's. Jälle uimerdasime ja selle tulemusel jäime bussist maha, järgmist polnud ka mõtet oodata, sest see tuli alles 1,5 tunni pärast. Jalutasime tagasi ning jõudsime õigeks ajaks linna.
Ootasime Hedit, kes suutis Chamonix ära eksida (juhtub ka paremates peredes). Päris ära ta ei eksinud, Snelli leidis ta lõpuks üles. Käisime poes ja saatsime Pireti ees asju pakkima. Läksime Hediga kämpi ja oh seda Nipide õnne, kui nad nägid meie lahkumist (olgem ausad, seda loba ja jahmerdamist ei jõua keegi pikka aega kannatada). Enne Hedi juurde minekut käisime Sallanche's Au Vieux Campeur´i poest läbi ja ostsime pikaks matkaks kraami ning läksime toidupoodi.
Hedi juurde jõudes oli esimene asi silo valmistamine, sest seda polnud me juba jupp aega saanud. Jõime veini ja tegime Piretiga Hedi elu põrguks. Hedi oli hämmingus, kui kuulis, et mõnel õhtul võib juhtuda, et hambad jäävad pesemata ning vee kokkuhoiu mõttes süüakse ühisest mollist. Sellisteks toredateks matkanaisteks muutusime selle paari päeva jooksul :D Taaskord sai hilja magama mindud.

07.07.2012

Hommikul ärkasime umbes 9.00 paiku, sõime pannkooke ja taaskord uimerdasime. Umbes kell 12.00 hakkasime La Joux radadele liikuma. Sinna jõudes valisime alustuseks lihtsamad rajad. Alguses ronis Hedi ka, aga siis ta arvas, et võiksin oma isu täis ronida ja oli nõus mind piiramatu aja julgestama.
Mõned tunnid hiljem tuli rajale ka üks prantslastest paar, kes ronisid altjulgestusega (meie ülevalt, sest olin esimest korda kaljul). Selleks, et ei peaks iga kord mööda jalgrada uuesti üles jaama vahetama minema, siis tegime nii, et kui ma topi jõudsin, siis ronisin edasi järgmisesse jaama, panin köie jaama, ronisin tagasi, võtsin köie vanast jaamast ära ning Hedi lasi mind uuest jaamast alla. Kella 17.00 olin roninud kõik 20 rada ja umbes 250 meetrit ning varbad olid üsna valusad. Algajale on need rajad väga sobilikud.
17.00 hakkasime liikuma Thononi, et varustust juurde osta. Thononis nägime Hedi sõpru Reeta ja Nicolas'd (Nico oli ühel päeval mõelnud, et igav on ja läks alt jala Mont Blancu otsa - hull pisike prantsuse poiss). Poodi jõudsime jälle napikaga, 10 min enne sulgemist. Nodi ostetud, suundusime toidupoodi ja siis koju.
Kodus oli meil uhke grillõhtu, tegime raclette juustu, kana ja juurvilju (millised maitsed, mmmm). Õhtul toimus veel suur pakkimine ja asjade jaotamine. Askeldasin köögis midagi ja kuulsin kui Hedi ja Piret ütlesid, et minu kotti läheb üks gaas, kui me liustikult alla tuleme ja mäkke läheme - nõustusin. Askeldasin veel ja siis hakkasin oma asju kokku panema (olin gaasi jutu juba täitsa unustanud) ning et tagasi tulles oleks hea pessa maanduda, sattusin jälle koristamisega hoogu. Nägin, et põrandal kilekotis on üks gaas (ikka ei tulnud gaas meelde) ja küsisin veel Hedi käest, et kas see on Kalle gaas, mille peale Hedi ütles, et kui ta seal maas on, siis on täitsa võimalik, et see on Kallele kuuluv gaas. Tõstsin selle kiire liigutusega teiste gaaside juurde ja ei mõlnud endiselt midagi. Magama saime taaskord hilja, sest jälle unustasime ennast juuksurit mängima.

Ah jaa, mis Piret päeval tegi?
Mina logelesin see päev Genfis. Nimelt olin kokku leppinud ühe kohtumise oma prantslasest sõbraga, kellega sai koos Saksamaal õpitud, reisitud, pidutsetud. Me polnud üksteist juba neli aastat näinud ning väga mõnus oli üle pika aja meenutada vanu häid aegu. (Ma tean, see kõlab nagu ma oleks 100aastane, kuid ikkagi oli tore meenutada) Kahjuks lendas aeg kiirelt ning peagi oli jälle aeg öelda nägemist. See oli raske, kuid kindlasti me kohtume millalgi veel. Seejärel kolasin veidike Genfis ringi ning siis ära koju. Kodus ootas mind suur seljakott ning hunnik asju, mis kõik tuli seljakotti organiseerida. Alustasin siis vaikselt ja aeglaselt pakkimist ja peagi saabusid ka Grete ja Hedi.