Lehtsabade Alpi tripi päeviku küberversioon (28.06-17.07.2012):

Grete ja Pireti seiklused enne Tour du Ruani (28.06- 30.06.2012)

28.06.2012

Sõit Tallinna Lennujaama algas meil Piretiga erinevalt, üks alustas reisi Tartust, teine Lihulast. Päris koomiline oli jalutada kahe seljakotiga mööda Tallinna ringi. Ülemistes müüjad lootsid kõigest hingest, et ma jumala eest nende poodi sisse ei astuks, aga ohvriks sattusid siiski Apteek ja R-Kiosk- seekord läks õnneks ja asju riiulitelt ei pudenenud. Apteegist sai ostetud suur päikesekreem (Pireti käest sain hiljem nuhelda, et nii suure ostsin) ja glükoositabletid (mäes ei tahtnud neid keegi, seega jälle asjatu vedamine). Jõudsin lennujaama ja hakkasin pikkisilmi Piretit ootama. Umbes 1,5 tundi ja sealt ta tuligi.
Koheselt läks sagimiseks, sest minu suur kott tuli mahutada Pireti transpordikotti, veidike vaidlemist luku üle ja kinni ta saimegi. Läksime oma kotte ära andma ning meile öeldi, et kuna need on ebastandardsed, siis tuleb need viia suure kaalu juurde ja sinna jätta (vaatasime mõlemad üksteisele otsa ja küsisime, et nii lihtsalt jätamegi sinna seina juurde vedelema?). Ootasime veidi kaalu juures kedagi või midagi ning kui tuli veel üks ebastandardne kott, siis mõtlesime, et ju siis on nii :D (tegelikult natukene jäi kripeldama ka). Turvakontroll läks tõrgeteta ning natukene uimerdamist ja saimegi lennukisse, minema Eestist, kus suvi polnud veel saabunud.
Münchenisse jõudsime kell 13.10 (kohaliku aja järgi) ning vastu võttis meid suur suvi ja mõnus kuumus. Väljas oli vist +24..+26 kraadi sooja. Plaan oli minna Müncheni kesklinna ning selleks kulus 45 minutit sõitu S8-ga. Linna peal hulkusime umbes tunnikese ja siis asusime tagasi lennujaama S1-ga. S1 oli eelistatud sellepärast, et see sõitis kiiremini. Rongis istudes kuulsime, kuidas üks ärimees küsis ühelt sakslaselt, et kas see rong ikka sõidab lennujaama. Ta sai kinnitava vastuse. Kuna Piretil olid maasikad kodust kaasa võetud, siis lasime heal maitsta ja elu oli lill. Mingi hetk jäi rong seisma ning öeldi, et selles peatuses läheb rong kaheks, esimene ots sõidab mingisse linna ning tagumine ots lennujaama. Saatsin Pireti olukorda kontrollima, kes tuli rahuloleva näoga tahasi ja ütles üsna vendunult: "Üsna tagumises vagunis istume, see läheb kindlasti lennujaama". Sõitsime peatuse edasi ja selgus tõsiasi, me istume vales vagunis. Lennuni oli natukene rohekem kui tund, seega olime veel üsna rahulikud ja genereerisime plaani- võtame takso. Jõudsime lõpppeatusesse ning mõtlesime, et peaks seda ärimeest ka informeerima :) Ütlesime ärimehele mis toimub ning rääkisime oma plaanist. Tüüp oli ähmi täis, sest tal oli lend kohe-kohe minemas. Tormasime välja ja võtsime esimese takso. Taksos selgus, et härra oli Rootsist, taksojuht Hollandist ja meie Eestist- üsna multi-kulti värk. Lisaks selgus, et see pidi turistidele vana nali olema, et rong läheb kaheks ja ollakse vales vagunis. 20 minutit ja olime Müncheni lennujaamas, ärimees oli nii rõõmus, et oli nõus meie eest arve tasuma- nii kena temast :) Tormasime turvakontrolli, mis oli ikka väga põhjalik.

Kerged võikud ja algas sõit Genfi poole. Tunnike sõitu ja algas elu Šveitsi-Prantsusmaa piirimail. Kottide ootamine oli pingeline - kas nad ikka võtsid meie kotid kaalu juurest kaasa? Lint hakkas tööle ja sealt nad tulid, Pireti kott tegi veel suurest rõõmust kaks hüpet. Majandasime kotid korda ja tõmbasime need selga (teisel pool klaasi vaatas meid hunnik rahvast - tsirkus oli avatud).
Kuna kodutöö oli korralik, siis ühistranspordiga liikumine polnud probleem, kui ainult oleks nende suurte kottidega sisse ja välja liikumine lihtsam olnud. Genfi ühistransporti kiidan, ka võõrastele on asi puust ja punaseks tehtud. Kesköö paiku jõudsime Šveitsi ja Prantsusmaa piirile, sealt pidime jala edasi liikuma Collonges-sous-Saleve'i. Tee Hedi juurde ei ole pikk, aga kahe megakotiga liikuda ka just kõige mugavam ei olnud - higistasime nagu pühvlid. Esimene vaidlus tekkis meil Collonges-sous-Saleve'i ringtee juures, kus me ei suutnud otsustada millist teed valida. Äkitselt tuli mingi tüüp rolleriga, kes jäi seisma ja uuris, mida me nii suurte kottidega kesest ööd nende linnas külas teeme. Seletasime ära, et meil on vaja saada Chemin de Cobraz'i tänavale. Loomulikult elas see tüüp sellel tänaval ning ta juhatas meile lahkelt teed. Tüüp mitu korda küsis, et kas ta saab kuidagi meie kotte kanda, meie jällegi kangekaelselt, et kanname ise oma kotte. Selle peale ta pööritas silmi ja ütles, et me oleme hullud. Jõudsime sinna kuhu pidime, aga enne tekkis sekeldus majanumbritega (prantslaste loogika on siiani selgusetu), isegi Hedi ei saanud aru, mis toimub. Selgus, et kui ühel trepikojal seisab number 122, siis teisel on 142 - saa sa siis aru?! Isegi meie rolleriga sõber ei saanud aru :D Jõudsime elusalt ning õnnelikult tuppa, veidike askeldamist ja ilusad unenäod said loa tulla.

29.06.2012

Hommikul lubasime endale pikemat und. Ärkasime vist umbes 10 paiku. Seadsime sammud kohalikku Casinosse, et hommikuks midagi hamba alla saada. Casinos tegi Piret esimese vajaliku ostu - roosa kleit. Hedi poole tagasi minnes kohtasime taas oma sõpra, kes uuris, et mis plaanid meil on. Seletasime, et tahame Saleve'i otsa jalutada. Taaskord oli ta nõus lahkelt teed näitama, aga kahjuks polnud me veel valmis minema.
Sõime, nautisime elu ja pakkisime asju. Plaan oli teha bikiinimarsruut - Piret oma roosa kleidiga ja mina bikiinides (algul olin ikka konservatiivselt riides). Loomulikult ei võtnud me mingit kaarti kaasa, sest Hedi rääkis külast ja külas ei ole võimalik ära eksida. Esimese poole tunni jooksul eksisime ära (tegelikult olime õigel teel ja oleks lihtsalt pidanud edasi astuma) ja läksime teed küsima raamatukogust, kus oli üks vanahärra, kes oli nõus lahkelt meid raja äärde ära viskama. Saleve'i raja äärde jõudes koorisin riided seljast ja algas tee üles.
Neid, kes meile reipal sammul järgi tuli, oli mitmeid. Meie vabandasime oma aeglase liikumise sellega välja, et olime Eestist tulnud. Liikusime aeglaselt, aga mõlemale sobivas tempos. Vastu tuli rahvast, kes vaatas minu vormi üsna kahtlase pilguga. Üks tädi veel ütles "Ollallaa, bikiinides". Rühkisime selles harjumatus kuumuses ülespoole ning mingi hetk hakkas ka kaljut paljanduma ja ümbrus läks põnevaks. Liikusime läbi kaljulõhest ja jõudsime põnevale kitsale rajale (oi, kuidas see rada mulle meeldis). Veidike veel ja olime ühes huvitavas amfiteatrit meenutavas kohas. Sai seal lollusi ja pilte tehtud ning tollel hetkel armusin ära paraplaanidesse. Mõtlesime, et jalutame veel edasi ja vaatame kuhu rada viib. Jõudsime aasale, kus oli palju helisevaid lehmasid (nagu poleks enne lehmasid näinud). Piret arvas, et nüüd oleks parem kui ma end riide paneks, sest edasi liikusime mööda väikest kruusateed, kus sõitis autosid (avariid polnud küll vaja tekitada).

Jõudsime ühte kohta, kus oli miski mast, istusime maha ja nautisime vaadet Genfile ja Hedi külale. Suure nautimise käigus sai meil vesi otsa, otsustasime edasi liikuda ühe majani, et sealt vett küsida. Jõudsime majani, mis osutus Nepaali kohvikuks, võtsime kerge eine ja küsisime vett, mille peale meile öeldi, et nad ei julge meile vett kraanist lasta, sest see pole väga kvaliteetne (prantslased, ärge põdege). Ostsime Eviani ja olime rõõmasd. Liikusime tuldud teed mööda tagasi ja avastasime metsmaasikad, lasime taaskord hea maitsta.
Mõtlesime, et kohe alla ei lähe, vaid vaatame teisele poole ka. Seal oli üks ilus suur plats, kus üks pere lennutas lennukeid ning paraplaanijad hüppasid lendu (suurepärane koht piknikuks). Teekond alla kulges lilli korjates, sest Hedile tuli midagi vaasi ka ju korjata. Ühes kohas käskis Piret mul kaljunukile pikali visata, et saaks puhkuse pildi. Samal ajal tuli seltskond noori üles, kes vaatas meid kui lollakaid. Mis seal ikka, me olemegi sellised, sest meil oli päike ja puhkus. Alla liikusime reipalt.
Raja algusesse tagasi jõudes tekkisid esimesed kahtlused, kuidas tagasi koju saada (kumbki polnud sõidu jooksul väga teed jälginud). Usaldasime oma vaistu ja liikusime tagasi nii nagu meie arvates õige oli. Liikusime enda arvates õiges suunas kuniks jõudsime välja tupikusse (loomulikult polnud sellel tänaval märki, et meid ootab ees tupik). Läksime uuesti raja juurde tagasi ja katsetasime uut suunda, välja jõudsime mingisse valesse külla. Jälle tagasi raja juurde ja nüüd olime oma kangekaelsusest üle ja läksime kaardi juurde, mis juhatas meid õiges suunas. Jõudsime Hedi juurde vist mingi 10 paiku. Tegime pastat ja nautisime veini. Lilled said ka vaasi, kuigi nad olid selle ekslemise käigus üsna närbunud. Magama läksime jälle hilja.

30.06.2012

Ärkasime jälle hilja, aga kiiret polnud kuhugi. Plaan oli minna Genfi. Sõime ja käisime kohalikust Casinost läbi, et Genfi mingit näksi kaasa osta. Genfi läksime jala, kõigest 68 km ju. Jalutada oli päris hea, hoolimata sellest, et seal kõnniteed puudusid. Ilm oli taaskord kuum ning linna jõudes oli esimene plaan soe vesi asendada külma purskkaevu veega ning hävitada nektariine, mis kaasa ostsime.

Mingi hetk enne keskklinna jõudmist mõtlesime, et kasutame ikka trammiteenust, et Bel-Airi sõita. Üritasime ühest automaadist piletit osta, ei õnnestunud, üritasime teisest, ei õnnestunud ja siis üritasime veel korra ja õnnestus (eurodega ei tasu Genfis mässata). Mingi hetk käisime ka kirbukal, aga see oli üsna mõtetu, kuigi Hedile plaanisime nii mõndagi osta. Bel-Airi jõudes muutusime ostlejateks, sest Piretil oli bikiine vaja. Käisime ühes ja käisime teises ning ma ei tea mitmendast me saime talle need bikiinid lõpuks saime ja üllatus, üllatus, need on sarnased minu omadega (sabagabariit!).
Siis sai võhm otsa ning parim turgutus oli McDonalds. Tellisime miskit wrappi, mille valmistamine võttis kauem aega, kui tippkokal kolmanda käigu valmistamine. Aga ei nurise, võhma tuli juurde. Siis sedasime sammud Lac Lemani poole, et seda suurt purskkaevu lähemalt uurida. Purskkaev oli vinge ning selleks, et jalad Lac Lemani saada, ussitasime kohalikud veest välja ja võtsime kohad üle. Päike ja puhkus olid taaskord teemaks.

Mingi hetk helistas Hedi ja teatas enda saabumisest koju. Panime oma kodinad kokku ja uimerdasime Hedi poole (sõna otseses mõttes uimerdasime, kuigi pidime kiirustama, et poodi jõuda). Jõudsime Hedi juurde, kes oli šokeeritud hetkest, kui me uksest sisse astusime (seda vada ja jahmerdamist oli vist tõesti rakse kuulata ja jälgida).

Veidikene kohanemist ja algas sõit Annemasse, et minna matkaspordipoodi ja siis suurde toidupoodi. Eesmärk oli õhtuks ja Tour du Ruaniks süüa osta. See toidupood oli ikka ulmeliselt suur ning Hedi lasi riiulite vahel ringi nagu vurr. Mingi hetk kaotasime Hedi silmist, aga õnneks on tänapäeval olemas mobiilid.

Tore üllatus oli see kui mingi hetk tuli meie juurde üks eestlane, kes küsis, et kas ta päriselt kuulis ka eesti keelt. See noormees oli Genfi suveks tööle tulnud ning plaanis nädalavahetuseks matkama minna nagu meiegi.

Ostlemised tehtud, läksime koju tagasi, seal vaaritasime süüa teha ning asju pakkida. Pidime varakult magama minema, aga kuna juuksuri mängimine võttis aega kella 2-ni, siis juhtus jälle see, mis juhtuda ei oleks tohtinud. Hea, et Hedi kõrvatroppidega magab, sest see itsitamine ja loba oleks ta hulluks ajanud. Vähemalt said soengud pähe, kellel kehvemini, kellel paremini- tugev geel oli õnneks piisavalt tugev, et vigu varjata.