Kanuuga Koival 08.09-09.09.2012
Selle matka eellugu ei oska ma päris täpselt rääkida, aga Firni juhatuse koosolekul oli jutuks tulnud, et vaja minna. Mulle tegi reklaami Piret. Mõte, et saan Piretiga olla kaks päeva kanuus, saatmaks lakkamatu loba oli liiga hea, et sellest loobuda. Lubasin minna.
Esmaspäeval teatas Piret kurbusega, et ei saa tulla, kuna vaja eestastele kohaselt kartuleid võtta. No, mis seal siis ikka, vähemalt on loota, et Firni hooaja lõpetamisel on koht, kust võib kartuleid loota :)
Teisipäeval teatas Robi, et ei saa tulla ning kulisside taga sahistati, et ka Ursula ei ole tulija. Vaikselt hakkas hirm tekkima, et kes siis tuleb. Neljapäeval trenni ei jõudnud, kuna värsked geograafid tuli üle vaadata. Reede hommikul selgus, et ka CoachA ei ole tulemas, aga samas olid algajad huvilised ning mõningad Gen´i sõbrad asja vastu huvi tundnud. Ei lasknud sellest ennast heidutada ning nagu ma aru sain, siis ära see matk ei jää. Sebisin Piretilt telgi ja Primuse. Lubasin õhtul ise järgi minna ning nagu geograafile ikka omane, siis sõitsin Pireti juurde ringiga :) Õnneks ring väga suur ei olnud, kõigest mõned kilomeetrid.
Esimene päev 08.08.2012
Hommikul oli kogunemine Raatuse Comarketi juures. Jagunesime nii, et Ragnar ja Katre minu vihase Tino peale ja leedukas (nime ei tea siiani) Kristeli ja Priidu auto peale. Puudu oli veel Gen, kes ei vastanud telefonile. Kuuldu järgi oli reedel otsustanud mingit pidu väisata. Priit üritas mitu korda ning tulemuseta. Tegime otsuse, et mina lähen korjan Eriku peale ning Priit läheb Geni maja ümber piirama.
Korjasin Eriku peale ning jäime hinge kinni pidades Priitu ootama. Peagi selgus, et Geni majas valitses täielik vaikus ning kedagi polnud vist koduski. Tekkis väiksemat sorti mure Geni sõprade/sugulaste pärast, kes pidid meid Valgas ootama. Lasime asjadel oma soodu minna.
Plaan oli Tõrva jõuda 9.00, aga jõudsime sinna alles 9.30, õnneks polnud väga hullu, sest aja peale jooksu polnud. Tõrvas tekkis küsimus, et mis edasi. Meid oli kokku 10, aga väikebussis kohti 9. Autojuht/kanuude omanik arvas, et vast pole hullu ning tavaliselt ei ole politseid väljas olnud. Lisaks selgus, et meie leedukast kaaslane oli unustanud oma passi ja IDkaardi Tartusse. Ka siisn arvas meie autojuht, et vast ei kontrollita. Algas sõit Strenšisesse. Peagi helises Priidu telefon ning Gen´i murelikud sõbrad/sugulased teatasid, et nad siiski ootavad meid Valgas. Varsti helistas CoachA ning uuris, et mis värk on. Gen´i sugulased/sõbrad olid tema käest Priidu numbri saanud.
Valgas saime Gen´i sugulaste/sõpradega kokku, kelle seas oli ka üks hiinlane, kellel puudusid samuti dokumendid.
Saime Valkast läbi ning üsna kohe pidas meid kinni piirivalve. Küsiti dokumente :D ning ei kontrollitud inimeste arvu. Saabus hetk, kus meie leedukast kaaslane pidi Läti piirivalvurile tõdema, et ta on dokumentideta võõras riigis. Tüübile pakuti kahte varianti, kas lahkub riigist või ootame pool tundi ning nad teevad päringu ning selgitavad tema isiku välja. Valisime viimase variandi. Piirivalvur läks autosse pabereid ajama ning leedukas küsis kõva häälega, aga miks nad hiinlast ei kontrollinud. Geni sõbrad/sugulased seisid piirivalve auto taga ning saatsime Priidu olukorda selgitama ning paluma, et nad ees ära sõidaks, ilma et satuks kontrolli kätte.
Umbes poolt tundi läkski ning piirivalvur tuli tagasi saja paberiga. Leedukale selgitati, et ta on väärteoga hakkama saanud ning pääseb hoiatusega, samuti anti talle paber, mis lubas tal mõnda aega riigis viibida. Enne, kui piirivalve lahkus, ulatas ta leedukale käe, et pastakat tagasi võtta, aga selle peale tüüp arvas, et piirivalve tahab talle kätt suruda :D
Algas sõit Koiva äärde.
Koiva äärde jõudsime ma ei tea mis kell. Viisime kanuud jõe äärde ja alustasime asjade pakkimist. Asjad pakitud, hakkas vihma ladinal sadama. Ei no aitäh Piret, oli meie esimene mõte (Piret pidi ilusa ilma ju tellima). Õnneks oli mul Pireti käest laenatud keep, mille ma uhkelt selga tõmbasin.
Kanuusid oli 6 ning meid 14, seega jagunesime nii, et kaks 3-kanuud ja neli 2-kanuud. Mina olin kategooriliselt selle vastu, et pean kolmeses kanuus olema ja sundisin Eriku endaga 2-kanuusse.
Esimesed kolm meetrit ma ainult kriiskasin ja mõtlesin, et kas see oli ikka hea mõte Erikuga ühte kanuusse minna (Erik sa oskad vahel ikka kiuslik olla). Lohutasin ennast sellega, et vesi on madal ning isegi kui me kanuuga ümber peaks minema, siis jõuan ehk asjad uuesti ruttu kanuusse tagasi visata. Järgmised meetrid läksid juba rahulikumalt ning Erik ei kiusanud ka väga.
Ilm läks kohati paremaks, aga kui esimese peatuse tegime, siis hakkas sadama ning seda sadu jätkus vahelduva edauga kuni ööbimiskohani.
Esimese puhkekoha juures lasti vette ka lätlased mingite veidrate paatidega. Andsime neile edumaad.
Alustasime sõitu Valmiera poole ning nautisime lätlaste alistamit. Teine puhkekoht oli enne Valmierat, seal võtsid ka lätlased oma paadid veest välja ja lõpetasid oma sõidu (ei mõista, mis nauding see on sõita ainult 6 km??).
Edasi algas sõit Valmiera poole. Teadsime, et seal ootab meid kärestik, kus on kaks võimalust- minna kärestikust või selle kõrvalt, kus on tavaline aeglane vool. Kärestiku juurde jõudes hoiatas meid silt, et tegu on jubeda asjaga ning parem on oma kanuud veest välja võtta. Sõitsime kaldale ning läksime asja lähemalt uurima. Kärestik tundus jube, aga samas mitte kõige hullem, seega kaks Gen´i sugulast/sõpra otsustasid, et nemad proovivad küll ära. Ahjaa, kärestik ei läinud kaheks, nii nagu meile väideti, sellest ka otsus, enne olukorda kontrollida.
Gen´i sugulased/sõbrad arvasid, et kui nad oma telefonid ära annavad, siis pole hullu. Ma oleks tahtnud seda pilti näha, kui tüübid oleksid pidanud märgades magamiskottides magama. Aga nad läksid sellest hoolimata. Alguses olid ettevaatlikud, aga kui kärestikust alla jõudsid, siis karjusid koos: "Jamaaa, see on nii jamaa". Erikuga tegime kohe otsuse, et siin ei ole midagi karta ja läheme ka. Teised otsustasid samuti nii. Olime järgmised, kes läksid ja pidime tõdema, et oli jah jama, kuniks põrutasime ühe kivi otsa. Kanuu jäi õnneks terveks ja meie ei kukkunud ka välja. Kärestikust läbi, tõmbasime oma kanuu kaldale, et teiste tulekut vaadata. Päris äge oli.
Algas sõit ööbimiskoha poole. Valmiera Koiva jõelt tundub ikka üsna igav linna, kallas on üsna arendamata ja ei haaku kuidagi linnaga - masendav.
Jälle hakkas sadama ning selleks momendiks oli juba märg mööda varrukat õlgadeni imbunud.
Olime Valmierast umbes 2 kilomeetrit läbi sõitnud ja hakkasime ööbimiskohta otsima. Peagi leidsime ühe parema randumiskoha (Koiva kaldad on üsna järsud ja kõrged). Tõmbasime kanuud kaldale ja hakkas sagimine pihta. Esimese päeva kilometraaž oli 30 km.
Telgid püsti ja köögitoimkond askeldama. Menüüs oli tatar sibula-singi-tomatikastmes. Kuna peale Pireti Primuse poti olid teised potid üsna väikesed, siis oli ikka parajalt askeldamist ja jahmerdamist, aga toit tuli imehea. Nõude pesemine oli jube nõme, käisime kellegi kanuus istumas, et veele ligi pääseda :)
Õhtul kuulasime Geni sõprade/sugulaste ulmelisi seiklusi ja muid põnevaid jutte. Ma olen siiani veendunud, et suur osa neist juttudest ei olnud tõsi, sest enamasti alagssid need nii: "Mul sõbra sõbraga juhtus nii, et ...." või "Mul sõber rääkis..." :D Sabaloba kahvatus kogu selle möla kõrval :D
Õhtu möödus lõkke ääres kuniks 21.30 hakkas sadama ning iga roju kolis oma telki. Ma arvasin, et 22.00 on magama minekuks liiga vara, aga kahjuks/õnneks olin ma esimene, kes magama jäi. Läbi une kuulsin, kuidas Erik ja Katre matkamisest rääksisid, aga uni oli ikka magusam. Ahjaa, siin on õige koht tänada härra Abalakovit, kes mind öö jooksul kordagi ei seganud. Keskööl oli kuulda ainult ilutulestikku, arvatavasti Valmierast.
Teine päev 09.09.2012
Õhtul leppisime kokku, et äratus on 7.30 ning enda arust panin kella ka 7.30 äratama, aga see sindrinahk hakkas juba 7.00 äratama. Mina pikutasin veel veidi edasi, aga kuulsin kuidas Priit telgist välja koperdas. Kui me kõik üles ärkasime, siis küsis Priit, et mida ma eelmine õhtu nii hirmasati itsitasin? Äh, ma jäin ju esimesena maga, ju Katre itsitas :D Panime telgi kuivama ning asusin söögitoimkonda, kus minu üllatuseks selgus, et keegi oli juba pudru valmis keetnud :) Sõime putru ja Kristeli valmistatud mustsõstramoosi. Panime veel viimased asjad kokku ja sõit Cesise poole võis alata.
Ilm oli sügiseselt päikseline, nii mõns. Isegi lihased polnud väga valused. Esimesed kilomeetrid olid kõigil üsna entusiastlikud, aga siis hakkas uimerdamine (mitu kanuud võttis kõrvuti ja kulges lihtsalt vooluga kaasa). Peagi tuli ka esimene peatus ja lõuna.
Pärast esimest puhkepausi läks jõgi madalamaks ning päris mitmed kanuud sõitsid põhjaga roigaste otsa. Eriti äge oli vaatepilt, kui Priit rääkis meiega väga elavalt ja naerdes ning mingi hetk tõmbas näost kaameks, sest nad olid sõitnud mingi roika otsa ja nii julmalt, et kanuu tegi suure jõnksu. Mind ajas see nii itsitama, Kristelit ja Priitu ilmselt mitte :D Pärast oli teisigi, kes sellise ägeda jõnksuga end ära ankurdasid.
Pärast teist puhkepausi pandi naised tüürima. Ma arvasin kohe, et ega sellest midagi head tule. Esimesed 200 meetrit olid ikka täielik õudus. Sõitsime ühest kalda servast teise ning kaotasime teised sootuks silmist. Mitu korda ütlesin Erikule, et ehk oleks targem, kui vahetame positsioonid, aga tema oli vastu, arvas, et päris hästi läheb. Lõpuks hakkaski nagu minema, aga nii kui Erik kätt vahetas, oli ka suund kalda poole. Peagi paistsid paljandid, kus oli hea randumise koht ning tüürisin meelega meid kaldale, et saaksime kohad ära vahetada. Algues Erik nagu ei teinud sellest väljagi, aga kui ma ikka väga vesiselt palusin, siis oli ka lõpuks nõus. Hah, minu võit :)
Kuna teised olid silmapiirilt juba ammu kadunud, siis hakkasime tempot tegema. Umbes 100 meetrit lahutas meid teistest ning siis sai kätest täielikult jõud otsa. Erik ütles selle peale: "Mh, sa mõlad ju kätega, see pole küll õige tehnika". Ohoo, milline avastus teise päeva lõunaks :D Loomulikult olin tervelt kaks päeva ainult parem käsi rüganud. Aga õnneks tegid teised ka pausi ning puhkus võis alata.
Meie puhkus, ehk kõik selili kanuus ja liikuma panevaks jõuks ainult voolav vesi, ajas ühe kalamehe küll üsna ärevaks. Nimelt oli üks lätlane hoos spinninguga, kui ilmus nurga tagant välja meie tandem, kus ükski tüüp ei kavatsenud tüürida ega mõlada. Sellel hetkel otsustas ka vesi seisma jääda ning jäime täpselt tema ette toppama. Uimerdasime täpselt nii kaua, kuniks lätlase kannatus otsa sai ning ta hüüdis "Go, go, go!". Vähemalt ei karjunud "Go home Russia", sest see oli põhiline fraas, mis liivakivipaljandit kaunistas.
Kell oli vist 1, kui me jõudsime kohta, kus oleksime pidanud teise jõe peale minema, aga kuna seal oli vesi nii madal, siis võtsime uueks randumise kohaks 5 km Cesise poole, ühe silla alla.
Liikusime mõnusas tempos edasi, mõni keetis kanuus kohvi ja tundis ennast eriti mõnusalt :) Peagi enne silda leidsime koha, kus oli miski puhkekoht, kus oli hea randuda. Mõtlesime, et sinna on hea ligipääs ning otsustasime selles kohas oma matka lõpetada. Pühapäevase sõidu kilometraaž oli 27 km.
Randudes helistasime kanuumehele, kes korjas meid puhkekohast peale. Kõik asjaosalised olid rahul ning julgemad lasid autos ka silma kinni. Tõrvasse jõudes andsid lihased tunda ning ees oli veel sõit Tartu.
Kuna öösel oli vihma sadanud ja telk märg, siis otsustasin telgi kohe Piretile tagasi viia, et ta saaks selle kuivama panna. Käik Pireti juurde oli üsna kasulik, tagasi tulles olin kõhtu täitnud jõhvikatega (Piret käis kartuli võtmise asemel jõhvikal), koti täitnud õunte ja viinamarjadega.
No comments:
Post a Comment