19.01.2017 ehk neljapäev

Ma vihkan lennukis magamist. Uni oli raske, kuid kõik kehaosad surid iga natukese aja tagant ning päris magamisest ei tulnud midagi välja. Ja siis kõrval istuva noormehe küünarnukid tungisid mu ribide vahele. Täeisti arusaadav, et pikkadel inimestel on raske ennast koomale tõmmata, seega sai ta kõik müksamised andeks :)

Lennuk maandus Frankfurdis hommikul kella kuue ajal. Kuna rahvast oli palju, eriti mustasid, siis Reginat ma rohkem ei näinud :( 

Huvitav on see, et minnes oli suur osa reisijatest valged ning tulles mustad. Suur osa neist ruttas USA lennule, sh minu kõrval istunud poiss, kelle käes nägin USA lennupileteid. Unistuste riik siiski, kus kõik on vist parem, kui kusagil mujal :)

Minu lend pidi olema päeval kella ühe ajal, seega istusin esimesse vaiksemasse kohta ja alustasin reisipäeviku kirjutamisega. Poole nädala jagu tegemisi oli vaja veel kirja panna. Selleks kulus umbes poolteist tundi.

Järgmiseks otsisin vaiksema tualeti, kus hambaid pesta, et pisut rohkem inimese tunne tekiks. 

Liikusin oma terminalis ringi ja otsisin suure ekraani, et näha, millisesse terminali ma edasi pean liikuma. Ootamist sisustasin ristsõnade lahendamisega. Tegin vist igale lehele paar sõna, kuid pea oli nii väsinud, et midagi hiilgavat sealt ei tulnud. 

Tunni jooksul ilmus ekraanile viide minu terminalile. Tuligi teise majja üle kolida, nagu arvasin. Läksin trepist üles ja rongi nähes sattusin segadusse. Uurisin, et kas tõesti tuleb rongiga teise terminali minna ning mulle kinnitati, et tuleb küll. Seal on sellised huvitavad rongid, mis õhus sõidavad ja ühendavad erinevaid hooneid.

Teises majas tuli taaskord turvaväravad läbida. Asusin oma asju kasti laduma ning kui turva nägi mu õllekoormat, siis küsis, et kus ostutšekk on. Nairobi lennujaamast ma küll mingit tšekki ei saanud, veel vähem oskasin seda küsida. Nüüd selgus, et paljalt turvapakendist ei piisa, vaid on vaja ka ostutšekki. Läksin juba üsna pahuraks, sest mul puudus igasugune jõud, et sellel teemal vaielda. Mees ütles resoluutselt, kui tšekki ei ole, siis visaku ma purgid prügikasti. Ma kohe kuidagi ei nõustunud sellega ja muutusin juba väga pahuraks. Ilmselt hakkas mehel minust kahju, sest ta küsis, et mis lennuga ma lendan. Kui ta kuulis, et Lufthansaga, siis soovitas minna nende kontorisse ja uurida, kuidas saaksin suuremas koguses vedelikku läbi turvavärava viia.

Pöörasin otsa ringi ja läksin oma vanasse terminali tagasi. Üsna lihtsa vaevaga leidsin ka Lufthansa kontori, kus rõõmsameelne noormes ütles, et pole probleemi. Purgid tuleb pakkida teise kotti ning sellega minna check-in laua juurde ja paluda see registreerida äraantava pagasina. Kahjuks ei osanud ta öelda, kui kalliks kogu see asi võib minna.

Läksin Lufthansa check-in laua juurde ning seal kinnitati eelnevat juttu, lisati veel, et kogu see protsess on täiesti tasuta. No ma lausa jumaldan Lufthansa teenindust.

Hea oli, et meie mõlema käekotid olid minu kolmandasse kotti pakitud. Võtsin ühe koti sealt välja ning kõik ebavajaliku lasin koos õlledega lisapagasina registreerida.

Meel läks kohe rõõmsamaks, et asi nii lihtsalt ja muretult lahenes.

Läksin kohvikusse aega parajaks tegema ning püüdsin jätkata ristsõnade lahendamisega, mis ikka ei tahtnud väga õnnestuda. Vaim oli vaene ja vaevatud.

Aeg läks üsna ruttu ja varsti lastigi lennukisse. Kohe kui maha istusin, siis ka magasin.

Ärkasin pool tundi enne maandumist. Pilvede kohal oli väga mõnus selge ilm. Päike oli just loojumas ning kodu juba üsna lähedal.

Maandumine ise oli pisut keeruline, sest väljas oli paks udu, kuid alla me sealt kuidagi saime. Järgmine  päev oli ilm palju hullem ja paljud lennukid pidid kas tagasi minema või maanduma Helsingis. Mul seekord vedas ja juba saingi Eestimaa pinnal olla.

Viisin Grete laenutatud raamatu riiulisse tagasi ning läksin pagasit ootama. Selle korraldamisega oli vist mingi probleem, sest pool tundi sai passida, enne kui esimesed kohvrid lindile potsatasid. Suur osa inimestest olid oma asjad kätte saanud ja rõõmsalt lahkunud. Mul juba vasardas peas mõte. et pagas on lennust maha jäänud ja nüüd tuleb veel selle probleemiga jännata. Ja sel hetkel kukkuski mu esimene kott ja õige pea ka teine kott. Kõik korras, võib reisi õnnestunuks lugeda.

LÕPPSÕNA

Nagu ma juba varasemas postituses kirjutasin, siis andsime oma reisile hindeks viie. Kõik meie hirmud enne reisi olid asjata. Isegi sääskede rünnaku alla ei sattunud ning ükski kõhuhäda ka ei kimbutanud. Keenia on äge ning kindlasti soovitame sinna minna. Kohalikud juba ootavad teid ja teie tengelpunge :) Inimesed on seal ülimalt mõistlikud, kuigi oma kiiksudega (nagu meil endilgi). Loodus on fantastiline ja juba sellepärast tasub sinna minna. Ja kui sinna rohkem turiste läheks, siis näeks ehk rohkem ka naeratavaid ja rõõmsaid kohalikke.

Meie enda keevalisus on samuti vanusega leigemaks läinud ning tülli ei keeranud me kordagi :D Kohe näha, et aastatega oleme üksteist läbi ja lõhki tundma õppinud ning mõlema head ja vead on ammu teada. Seega, siinkohal tahan tänada Grete´t, kes on ääretult hea reisikaaslane ja kellega seiklused tulevad iseenesest. Ma loodan, et meil on koos veel palju näha ja teha ning kunagi teeme teoks oma plaani, sõita Siberi kaudu Austraaliasse :) Aga enne seda tuleb ühel teisel mandril ära käia :)

Pisut nalja ka, mis minuga hiljem Eestis juhtus. Nimelt olin Keenias täiesti mustaks päevitunud ning kolm nädalat kandsin veel afro-patse.

Esiteks kõndis mulle Haapsalus vastu üks mees, kes oli pisut kreenis ning mind nähes läksid tal silmad suureks ja sai hetkega kaineks. Hea seegi, et minu välimus kainestavalt mõjus.

Teine seik oli Haapsalu Veekeskuses, kus ujumistrennis käin. Treener hiljem ütles, et üks veekeskuse külastaja oli basseinist mööda läinud ja küsinud, et kas mingi n**ger on trenni tulnud. Selleks hetkeks ma enam nii tumeda nahaga ei olnud, aga ilmselt pettis suur patside pahmakas ära.

Kolmas seik oli Tallinnas, raamatupoes, kus klienditeenindaja kõnetas mind inglise keeles ja ehmatas, kui talle eesti keeles vastasin.