21.02.2016/22.02.2016 ehk pühapäev/esmaspäev

Üle pika aja oli raske ärgata. Vedasime ennast alla sööma ja nagu Grete prognoosis, siis midagi erilist seal süüa ei antud. Kuna röstsai oli peamine, siis proovisime kõik erinevad katted ära: moos, pähklivõi ja tavaline või. Mingisuguseid veidraid muffineid pakuti ka. Nii ühekülgset sööki polnud me juba ammu söönud. Värskest mahlast oli juba suur igatsus tekkinud.

Väljas oli harjumatult lumine ja niiske, nii otsustasime linna mitte minna.

Pärast sööki läksime uurima, et kas me võime oma toas kauem olla. Meile anti luba.

Üles minnes viskasime pikali. Grete luges raamatut ning ma täitsin meie reisipäevikut. Umbes kella ühe ajal läksime alla, kus veetsime veel kaks tundi ning pärast seda lasime ennast lennujaama viia.

Seekord väga pikalt ei pidanud järjekorras passima. Kui saime turvakontrolli läbitud läksime sööma. Leppisime kokku, et nüüd otsime küll koha kus suppi pakutakse, sest pärast nii hullu saia söömist oleks patt midagi muud süüa.

Kappasime mööda lennujaama ringi ning ühes kohas leidsime leti, kus pakuti nuudlisuppi. Kõlas hästi. Lisaks premeerisime ennast Starbucksi kakao/kohviga.

Lend Euroopasse oli rohkem täis kui tulles. Juba enne lendu olin pisut stressis pika ja tüütu sõidu pärast. Hea, et mul oli kaasas raamat, mida kahe nädala jooksul polnud kordagi lahti võtnud. Vähemalt oli kaheksa tundi tegevust. Korra isegi proovisin magada, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

Üsna enne maandumist hakkas mul halb ning maandumise ajal läks asi nii hulluks, et Grete sättis paberkoti valmis. Asi ei olnud nii väga pahas südames kui üleüldises pahasuses.

Õnneks oli maandumine sujuv ja kohe sai värske õhu kätte ning pisut hakkas parem.

Frankfurdi lennujaam on eriti suur ja kuidagi jäi meil märkamata, et olime turvatsoonist lahkunud ja jõudnud alasse, kus inimesed registreerisid oma pagasit ja lende. Tegelikult ei olnud meie jaoks oluline, kuhu me satume, vaid peamiseks oli leida koht, kus pisut pikali visata.

Leidsime ühe nurgataguse, kus oli hulgaliselt pinke. Viis musta meest juba magasid seal ning kuna ruumi oli rohkelt siis sättisime ka ennast sinna. Pisut oli kahtlane, et mitte ühelgi neist ei olnud pagasit, aga mis see meie asi oli. Läksin Gretest eelmale ja olin valmis juba magama jääma. Äkki kuulsin läbi kerge une kedagi rangelt lausumas: "Guten morgen! Guten morgen!" Kuna see tervitus muutus üha rangemaks, tegin silmad vaikselt lahti, mõeldes, et see on mulle suunatud. Tegelikult olid turvamehed magavate meeste juures ning püüdsid neid äratada. Nad liikusid ühele magavale mehele üha lähemale ja hakkasid temaga inglise keeles vestlema. Turvamehed huvitusid, et miks mees juba 6 tundi lennujaamas on viibinud? Mees vastas, et ta ootab oma lendu. Kui tema käest küsiti, et kus on ta pagas ja piletid ning dokumendid, siis ei osanud ta muud vastata, et tegelikult ootab oma sõpra. Kui turvamehed uurisid, et mis kell sõber maandub, siis ei osanud ta enam midagi vastata. Lõpuks paluti tal lennujaamast lahkuda. Ajal kui turvamehed ühe mustaga tegelesid, kadusid teised mustad pinkidelt nii vaikselt, et ma ei pannud nende lahkumist tähelegi.

Kuna Grete läks hommikust sööma, siis jättis ta meie koti minu kätte. Sättisin selle pea alla ning uni tuli silmapilkselt. 

Ärkasin selle peale, et mu ümber käis tige sagimine. Poed tehti lahti ning inimesed sagisid edasi ja tagasi. Grete polnud veel tagasi tulnud, seega jäin teda ootama. Passides hakkas mulle silma järgmine must, kes prügikastist pudeleid korjas. Ma olin täiesti hämmingus, mis elu Frankfurdi lennujaamas aset leiab. Ma pole üheski lennujaamas näinud, et kodutud seal magaks või pudeleid korjaks. Ilmselt on Saksamaa oma immigrantidega nii puntras, et osad on leidnud turvalise varjupaiga või öömaja lennujaamas. Kui nüüd Brüsselis toimunu peale mõelda, siis ma ei kujuta ette, mis kaose saaks Frankfurdis tekitada, sest sealne kord tundus ikka eriti kontrollimatu.

Grete tuli tagasi ning kuna mul oli ka kõht tühjaks läinud, siis läksime uuesti sööma.

Pärast seda läbisime turvakontrolli ning liikusime otsejoones enda väravasse. Õnneks oli see üsna kõrvalises kohas, kus oli palju pinke. Viskasin ühele neist pikali ja magasin pool tunnikest. Grete ajas samal ajal oma tööasju.

Kella ühe ajal astusime viimaks lennukisse, mis meid koju sõidutas. Enesetunne oli endiselt halb ning veel halvem hakkas siis kui stjuardess söögiga ringi liikus. Taaskord sai. Panin selle tallele ja sättisin magama. 

Ärkasin maandumise peale ning magamise käigus oli olemine paremaks läinud.

Lennukist väljudes oli esmane kadalipp narkopatrull. Meil polnud miskit karta, kuid üks noormees võeti küll narkokoera poolt piiramisrõngasse. Kujutan ette kui piinlik tal oli, sest kõik kes temast möödusid, vahtisid suu ammuli seda pinevat olukorda, sealhulgas meie. 

Tegelikult valdasid meid veel põnevamad mõtted. Kas meie kotid ka Eestisse on jõudnud? Liikusime pagasilindi poole ning oh üllatust, kotid täitsa olemas ning isegi kuivad. Üksi pudel polnud purunenud. Muidugi paar nädalat hiljem selgus, et üle piiri tohib nelja liitri kange alkoholi asemel tuua ainult ühe.

Rõõmsad nagu väiksed mudilased, läksime Grete isa otsima, kes pakkus mulle bussijaama küüti.

Ka bussijaamas läks kõik ladusalt. Sain pileti ja juba poole tunni pärast istusin bussis ning sõitsin Haapsalu poole.