Päev Astangul ja künnaplaste hooaja lõpetamisel 29.10.2012

Firni juhatus otsustas, et 29. septembril toimub väljasõit Astangule, et looduslikku seina ka proovida saaks. Algselt olime Piretiga kahekesi minemas, aga kuna me eelmine päev punusime patse ja helistasime Priidule, et teda enda auto peale meelitada, siis saime ühe kaaslase juurde. Priit omakorda rääkis Dovydase ära. Leppisime kokku, et hommikul 7.30 korjan Dovydase Raatuse ühika juurest peale ja Priidu kodust, et siis koos Pireti juurde sõita. Enne Dovydase peale korjamist tankisin auto ning sellega seoses hilinesin ning avastasin, et Dovydast polegi. Tegin otsuse, et korjan Priidu peale ja siis vaatame uuesti, kas Dovydas on ilmunud. Korjasin Priidu peale, kes helistas Dovydasele. Dovydas katkestas kõne. Mõtlesime, et ei ole võimalik, et kordub see, mis oli kanuumatka alguses, kui Gen välja ei ilmunud, kuna oli öösel peo peal käinud. Üsna kohe helistas Dovydas Priidule tagasi ning ütles, et andku me talle 10 minutit ning ta tuleb kohe. Andsime talle aega ning üsna täpselt ilmuski ta kohale. Selgus, et Dovydas oligi eelmine õhtu peol käinud ning unustas kella äratama panna. Õnneks oli ta asjad õhtul kokku pakkinud.
Sõitsime Pireti juurde, panime asjad auto peale ja sõit Päälinna poole võis alata.
Tallinna jõudes pidime ühe Karu saadetise Kunderi tänavale ära viima ning käisime veel poes, et vett ja jäätist osta ja algaski sõit (väikese ringiga) Astangule. Astangu teele jõudes selgus, et selle alguses oli üüratu lomp, millest ma oma vihase Tinoga ei tihanud läbi sõita. Jätsime auto sinna ning muutsime poisid eesliteks. Ladusime kogu kraami neile õlgadele ja algas retk seinale. Dovydasel toimus selle teekonna jooksul täielik promillide põletus- 5 liitrit vett, kotitäis õunu, ronimisvarustus, söök ja kõik muu kraam, mis meil kotis oli.

Seina alla jõudes olid teised juba hoos. Panin kiirelt varustuse peale ning ukerdasin mööda märga ja ligast seina üles. Üleval pandi mind kohe jaama tegema. Pusserdasin, mis ma pusserdasin, aga paremaks ma seda ei saanud. Ursula arvas, et kuna ma ise selle jaama valmis tegin, siis peaksin ka selle esimesena ära proovima. Panin laskumisvahedi peale ja mõtlesin, et lasen tagumiku nii palju alla, et jään köiele kindlalt püsima. Minu ehmatuseks venis tugiköis nii palju järgi, et ma kukkusin üle serva ja kiljusin üle Kadaka autoturu :D Õnneks jäi nägu terveks ja lasin end kiiresti alla. All Andres küsis irvitades, et mis juhtus :D Midagi ei juhtunud, köis oli lihtsalt dünaamilisem, kui ma arvasin :)

Köied paigas, algas tige ronimine. Kuna teised rajad olid hõivatud, siis mõtlesin äärmist karniisi proovida. No jah, ega ma väga kõrgele ei jõudnud. Põlved lõin siniseks ja siinkohal saigi see rada otsa. Veidike ootamist ja sai ka teisi radu ronida. Marjuga oli meil kokkulepe, et me ronime täpselt ühe palju. Kui Marju meetrike rohkem ronis, siis pidin ka mina sama palju tagasi ronima. Hiljem sai uuesti karniisi proovitud, aga julgus sai sellel hetkel otsa, kui ma nägin, et suur paekivi lahmakas millest jõuliselt kinni võtsin, kahtlaselt liikus, siis lasin silme eest läbi selle nalja, kus ma tõmban endale suure lubjakivi lahmaka peale -  ei, nüüd aitab, ma tulen alla ära. Piret oli juba süüa valmistanud ning vaikselt kogunesime poti ümebr ning kes poti ümber ei mahtunud, pani köisi kokku.

Asjad koos, hakkasime tagasi autode juurde minema. Meiega pidi bussijaamani tulema Jordan, kes tahtis kohe Tartu minna. Autos olles otsustas, et tuleb meiega kuni Mäekülani ja sealt läheb bussi peale ning mõned minutid hiljem otsustas, et tuleb meiega künnaplaste üritusele kuna seal on võimalus sauna minna. Käisime veel poest läbi, et õhtuks näksimist osta.

Algas sõit Mäekülla, kus toimus Jaan Künnapi Alpinismiklubi hooaja lõpetamine. Jõudsime õigeks ajaks kohale ja üritus võis alata. Ettekandeid oli palju ning arvestades seda, et olime varakult Päälinna poole asunud, siis viimaste ettekannete ajal kippus uni vägisi silma. Isegi tee ei turgutanud. Enne Tartu poole minekut tegin veel ühe kohvi, et natukenegi erksust juurde saada (toimis) ja sõime kringlit.
Algas sõit Tartu poole. Tagumise pingi mehed magasid ja Piret rääkis juttu, et mul lõbusam sõita oleks.
Tartu jõudes olime kõik üsna läbi.

Tore päev oli!