P: Mis sa 28.septembril teed?
G: Ei tea, vist midagi. Pole veel midagi plaanis. Mis siis?
P: Kas sa patsipunumise koolitusele tahaksid minna ja mulle juuksemodelliks olla?
G: Kus see toimub?
P: Tartus, Raatuse Ärimajas, 15€ ja 4 tundi, õpetatakse 10 patsi selgeks.
G: Võiks ju minna
P: Mhm...ei peaks poole kaheni patse punuma
Ehk siis läksime Gretega 28. septembril patse punuma, et 29. septembri Astangul ikka ilusad välja näha. Koolitus toimus ühes ilusalongis ning kohale oli tulnud palju pikajuukselisi, kellele siis hakati patse tegema. Kõik olid väga tõsised. Meie muidugi seda ei suutnud, sabatsema pidime, sest muidu oleks igav olnud. Hakkasime siis esimest patsi tegema. Kui õigesti mäletan, siis esimeseks patsiks oli prantsuse pats ehk siis tavaline kalasaba. Minu plaan ideaalsest kalasabast, mis algaks pealaelt, läks luhta, sest Gretel on väikesed-vastikud-lühikesed-mitte-patsis-püsivad juuksed, mida oli väga keeruline patsi saada. Tuju langes miinus poolele. Kuid ma ei jätnud jonni, tegin pikkadesse juustesse patsi ja need väikesed-vastikud-lühikesed-mitte-patsis-püsivad juuksed jätsin omapead, tehku mis tahavad kui patsis ei oska olla. Edaspidi piirdun ikka Gretele 3 kalasaba tegemisega nagu varasem praktika on näidanud. Toimis päris hästi.
Seejärel tagurpidi pats. Selle tegemine oli alguses veidi harjumatu, kuid pärast täitsa meeldis.
Järgmiseks patsiks oli viljapea. Seda patsi oskasin ma juba ammu teha ja sättisin end mugavalt tooli istuma. Las Grete punub ka mulle vahelduseks patsi. Väidetavalt ta ei oska teistele patsi punuda.
Viljapea peas, õppisin ära peavõru tegemise. Tuli päris hästi välja, isegi Grete jäi rahule. Tahtis, et ma talle seda iga hommik teeksin, kuid sellest keeldusin. Peab ise selgeks õppima.
Kord oli tukapatsi käes. Seekord sai Grete tukk kinni punutud. Tulemus polnud just kõikse parem, kuid tukk oli kinni.
Kuna teised veel pusisid patsidega, siis palusin Gretel omale selle tukapatsi teha, sest mul ei ole ju lühikest tukka ees ja tulemus jäi parem. Grete lubaski hakata mulle seda patsi tegema. Siiani pole seda veel juhtunud. Peab vist talle peavõru hakkama tegema, siis teeb mulle tukapatsi.
Siis oli kord kõigi 5-aastaste lemmikpatsi käes. Südamepats. Grete arvas, et see pole üldse ilus, kuigi ma arvan, et talle see väga meeldis. Kuna ajakirju lugeda ei viitsinud, haaras Grete omale isikliku juuksemodelli ja üritas õppida peavõru tegemist. Pusis ja väänas seda nuku pead igat pidi, mina samalajal üritasin ta seitsmest juuksekarvast alustada patsi punumise. Ei õnnestunud kui pidevalt siples seal toolis. Lõpuks siiski läks õnneks ja pats sai valmis. Hiljem Merilile pilte näidates arvas ta, et see nii armas pats. Seega, Grete, südamepats on ikka sinu teema. Seda südamepatsi ma ei jõudnudki korralikult lõpuni punuda kui juba uut patsi hakati õpetama.
Kosk, vot selline oli järgmise nimi. Teha oli seda lihtne ja päris ilus tuli. Kahjuks tumedates juustes selle patsi õiget ilu näha ei ole. Las ta siis jääda.
Nüüd oli lüpsipange vaja, sest kord oli pärja käes. Kui koolitajale see pats punuti, siis tekkis mu silme ette pilt, kuidas ta lüpsipang käes mööda karjamaad lehmi taga ajab. Nii naljakas oli, vähemalt mul endal. Tegin selle patsi Gretele pähe, kuid ise eriti sellest vaimustuses polnud, tuli paras tuustik, no ei meeldi mulle see pats. Arvatavasti ei hakka seda tegema.
Kaua aega tundus mulle müstikana kuidas saab neljaga punuda. Õnneks sai müsteerium lahenduse ja sain selle selgeks, polegi nii keeruline. Igatahes neljaga punutud patsialged said Gretele pähe, kuid oli vaja juba minna järgmist patsi õppima. Tempo oli ikka väga kiireks läinud. Sabalobale ei jäänud kohe üldse palju aega.
Lõpuakordiks uute patside õppimisel oli paelaga punumine. Põhimõtteliselt tuli neljaga punuda ja üks lisakeerd teha, et pael ikka näha jääks. Selle patsi alustamine läks metsa, 5 korda. No ei saanud ma seda paela juustesse kinnitatud, iga kord vajus välja. Päris vihane olin. Siis tuli juuksur, tegi Grete kuklasse korraliku harakapesa(tupeeris juukseid korralikult, ma püüdsin jääda viisakuse piiridesse, kuid see ei kandnud vilja ja nüüd siis oli kord professionaalide käes) ja siis jäi ka pael püsima ja ma sain hakata patsi punuma. Õnnestus see isegi valmis teha ja tegin pilti. Grete tahtis, et see otse oleks ja hakkas sikutama, kogu mu vaev oleks peaaegu luhta läinud, kuid haarasin enne talt patsi käest ja panin sikutamise keelu peale.
Saidki kõik kohustuslikud patsid tehtud. Nüüd siis esitas Grete erisoovi. Nimelt anti võimalus teha veel üks pats oma nö kliendile tema enda soovil. Muidugi kes soovis, see tegi. Paljud läksid minema, kuid Gretel oli soov olemas. Tema tahtis saada peavõru, mis lookleks ussina ja peaks vastu terve järgmise päeva. Tahtis oma patsi Astangule ronima viia. Tegin alguses nö pidulikuma variandi ja pidin hiljem veidi kohendama, et sellega saaks öösel magada ning peaks hommikuni vastu.
Alustuseks keerasin talle pähe korraliku koguse juuksevaha, seda eriti tuka osasse, sest seal oli teadupärast need väikesed-vastikud-lühikesed-mitte-patsis-püsivad juuksed. Punusin ilusa patsi ja ise veel naersime, et punume seda poole 2ni. Juuksur ka uuris, mis teema meil selle poole kahenga on, sest see kostus päris mitu korda selle õhtu jooksul. Seletasime siis oma patsipunumise karmi reaalsust suvisest ajast. Seekord sain patsi tegemisega tunduvalt varem valmis kui pool 2 ja selle suurepärase saavutuse premeerimiseks lasksin Gretele pool purki lakki pähe. Juuksur olla ka vaadanud sellise näoga, et miks nii palju. Seletasin, et see pats peab nüüd järgneva nädala vastu pidama:D
Pats peas, suundusime toitu ostma järgmiseks päevaks, et Astangul ikka miskit süüa oleks. Ja muud sebimist oli ka. Igatahes varem lubatud patsi tuunimiseni ma ei jõudnudki ja see tuli Gretel kodus endal teha. Igatahes järgmine hommik oli tal pats peas ja tuju hea. Minul nii hästi ei läinud. Mulle ta patsi ei pununud...isegi mitte tukapatsi, viljapeast rääkimata...
No comments:
Post a Comment