Nad tegutsevad siiski

Päris pikk paus on vahepeal tekkinud siia blogisse, kuid see ei tähenda seda, et Sabad kuhugi kadunud oleks. Nad on siiski liikvel ja tegelevad usinalt sabatsemisega.
Sabad on vahepeal jõudnud matkata, ronida jääd, treenida ennast nii siseseinal kui ka väljas suusaradadel ja eile (19.02.2012) oli neid näha Tartu Maratoni suusaradadel. Peaaegu täies koosseisus. Sinisaba kahjuks ei olnud, kuid tema nautis Alpi baaslaagris mägede vaateid.
Seekord olid Sabad siis 31 km stardis. Rohesaba oli kõikse kärsitum ning ronis stardis ettepoole. Hõbesaba ja Roosasaba kasutasid taktikat "Tark ei torma" ning sättisid end rahulikult võistlejate rivi lõppu. Eesmärk oli rada lihtsalt läbida ning nautida kogu üritust ilma materiaalsete kadudeta. Ajalimiiti endale ei seatud. Omad piirangud seadsid ka Hõbesaba tatine nina ning villid suus ja Roosasaba köha, mis teda oli viimastel päevadel vaevanud.
Esimene seitse kilomeetrit oli tõeline matkamine. Rahvast oli palju ning aegajalt tuli oodata. Samas polnud meil kuhugi kiiret. Pigem oodata kui lõpetada esimestel kilomeetritel väljaväänatud pahkluuga. Esimeses toitlustuspunktis sai avastatud kui head ikka on hapukurgid. Mustikasupp ei olnud nii hea kui meie enda tehtud, kuigi algmaterjalid supi valmistamiseks on samad. Ju see pulbri ja vee suhe on teine.
Esimese toitlustuspunkti valikuga tutvutud võis sõtta suuna järgmisse. Ei saanud veel õiget hoogu sissegi kui oli juba järgmine toitlustuspunkt, 11 km möödus lennates. Edasi ootas pikk ja lauge minek. Terve tee sai oodatud laskumisi ja igast väikesest laskumisest sai suurt rõõmu tunda. Roosa- ja Hõbesaba testisid vahepeal suuski, kumb libises laskudes kaugemale. Ilmselt oli viga äsja ostetud suuskades, kuid Roosasaba liugles kaugemale. Määrdemehi süüdistada ei saanud, sest suusad sai lastud Suusavendade juures määrida. Seega oli viga nendes uutes suuskades, et libisemine nii hea oli.
Rajal olles tekkis nii mõnelgi maratoonaril küsimus, et mis on Roosasaba seljakotis. Nimelt sõitis ta rajal seljakott seljas. Sai siis kallitele kaasteelistele selgitatud, et trenni mõttes sai seljakotti pandud mõned kuulitõuke kuulid. Kuidas muidu tugevaks saab kui mitte lisaraskusega seljakotis?!?! Igatahes vahepeal tuli teha väike paus raja kõrval ning kohendada seljakotis olevaid kuule ja Roosasaba kanda, mis andis natuke rohkem tunda kui vaja oleks olnud. Nimelt ta suusasaapad hõõrusid ning peaaegu kogu raja vältel oli kandadel ebameeldivalt valus. Mingi hetk oli muutunud valu nii tavaliseks, et see ununes.
Ja oligi viimane toitlustuspunkt. Veel paar peotäit hapukurki, lonks spordijooki ja teine lonks mustikasuppi ning võiski finiši poole kulgeda. Kas viga oli jõujoogis või siis selles mustikasupis, kuid enne toitlustuspunkti olev värskus oli Sabade kätest/jalgadest kadunud. Aga lõpuni oli jäänud ju veel ainult Dendropargi ring.
Vaikselt liuledes kilomeeri postidel olevad numbrid muutusid aina väiksemateks kui olimegi juba sildi juures mis teatas, et viimane kilomeeter on jäänud. Viimane aeg tagasi pöörata või katksetada, mõtlesid Sabad kuid miski sundis neid ikka edasi minema. Ju oli see siis CoachA, kes meid finišisirgel ootas. Tema ja Ursula ergutuste saatel sai tehtud viimane spurt. Roosasaba pani viienda käigu sisse ja tuiskas finiši poole, Hõbesaba tublilt ta kannul. Kuid enne finišit jäi Roosasaba seisma ning ootas kannatlikult Hõbesaba järgi. Maraton lõpetati koos. Mõlema lõpuaeg oli 4 tundi 20 minutit ning 24 sekundit. Rohesaba oli ammu juba lõpetanud ning võttis teised Sabad vastu kallistades. Tema plaan oli rajal sporti teha ja see läks tal ka korda. Vähemalt on meie hulgas üks sportlik Saba, kes ei kuula rajal ainult linnulaulu ja ei aja sabaloba.
Aga tore oli!