Oktoobri lõpus kui ilmad veel mõnusalt päikselised olid seadsin sammud Mt Buet suunas. Seda mäge kutsutakse ka naiste Mt Blanciks ja kasutatakse tihtipeale aklimatimatkaks. Asub ta Chamonix' st veidi edasi ja napilt enne Shveitsi piiri.
Mägi pole tehniliselt keeruline vaid lihtsalt pikemat sorti jalutuskäik. Parkla on umbes 1300m ümp ja tipp 3096m kõrgune, seega kõrguste vahet ikka on.
Tol oktoobripäeval astusin aeglaselt aga mõnuga tipu poole, ilm oli hea, aega oli, süüa-juua ka piisavalt kaasas. Peale umbes kilomeetrist kõrguse tõusu aga hakkas vaikselt haiget tegema põlv, õigemini koht põlve all. Algul ignoreerisin seda ja turnisin vaikselt oinapeadel edasi tipu suunas. Kui valu järgi ei andnud, siis jätsin seljakoti maha, ronisin veel umbes 50m kõrgemale kurule (kõrgust u 2500m), tegin pilte ja otsustasin alla minna. Millele ma oma üles ronimisel ei mõelnud aga oli see, et jalutuskäik välja on üsna pikk. Kurult tagasi parklasse üle kuue kilomeetri ja pidevas languses tee.
Igal juhul jalutasin oma aina valusamaks muutuva jalaga sealt välja. Koju jõudes oli jalg ikka päris valus. Arvasin, et ilmselt sidemevenitus (mitu kuud hiljem sain sellele mõttele ka kinnitust) ja ainus ravi, mis ma teha sain oli puhkus.
Nii sõitsin nädalaid koju 2. korrusele liftiga, sest jalg treppe ei talunud. Tõusudel ja laskumistel oli jalg valus, seega ka külavahel liikumine andis tunda. Ja nii mitu kuud jutti. Mingist spordist ega matkamisest polnud juttugi.
Alles aastavahetuse paikku hakkas jalg paremaks minema ja sai ka veidi künklikumaid teid jalutada. Uuel aastal kerge koormuse tõus ja esimesed jooksusammudki. Milline rõõm!
Eelmise nädalavahetuse matk Le Mole tippu möödus ka probleemide vabalt ja see tegi tuju heaks.
Nüüd, sel laupäeval aga sai pikem jalutuskäik võetud ette, eesmärgiga jõuda Tete de Bostan-i, 2406m, tippu. Mõnus räätsamatka marsruut, 10km parklast.
Esimesed 2.5h ja 800 kõrgusmeetrit läksid mõnusas tempos aga kui päikse käes üsna pehmeks muutunud nõlval rääts aina rohkem läbi ja ära vajuma hakkas ja kõrgemaid astumisi tuli teha, siis hakkas taaskord jalg tundma andma. Hoolimata sellest, et ilm oli okei ja matkakaaslasedki toredad ei tahtnud ma sügisest viga enam korrata ning pöörasin kohe otsa ringi. Tipp jäi küll taas võtmata aga jalale loodan, et tegin minimaalselt kahju ja üks puhkenädal on piisav, et saaks jälle pikemalt matkata.
Pühapäevane jalutuskäik kodukünka otsas kinnitas, et midagi hullu ei ole ja otsus ringipöörata oli õige.
Sisetunnet tuleb usaldada ja läbi valu tippu, isegi kui see kerge jalutuskäik on, ei tasu trügida. Mäed on sama koha peal ka kuu või kahe pärast, haige jalaga aga tuleb neid vaid internetist vaadata selmet kohapeal ise pilte teha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment