Monday, November 29, 2010

Sinisaba Kalifornia tühjuses

Töö viis suure lombi taha ja ega nii kaugele sõitmist siis ilma väikese silmaringi laiendamiseta saa teha. Seekord siis pakkus sõber Marc välja Los Angelese külje all oleva San Bernardino rahvuspargis matkamise. Ütlesin loomulikult oma "jah" sõna ja uurisin enne lahkumist ääriveeri, mis tüüpi matkaga tegu ja mida peaksin kaasa võtma. Selgus, et lühike 3-päevane matk, öösel +7C kanti. Leidsin, et mu 35-liitrine seljakott ning +7 pisike sünteetiline magamiskott peaks piisama, haarasin kaasa ka oma priimuse ja poti. Kohapeal olles aga selgus, et ilm on külmaks läinud ja öösel on oodata kuni -5C, kaasa tuleb vedada kogu vesi ja nii siis tuli varustus kõvasti üle vaadata. Õnneks oli Marci naisel üks sooja ilma magamiskott ning tiba suurem seljakott olemas ning lisaks soostus ta mulle oma longjohn'e laenama. Et varustuse teema igavaks ei saaks minna, siis oli Marc valinud piiritusepriimuse ning gaasi ostmata jätnud, lisaks oli ta igasugu 'fancy item'eid soetanud, karuseifist (bearvault) kuni päiksepaneeliga moblalaadijani, lisaks labidas, kiirmatkasöögid ja soolveega toimiva matkaahjupakini (ma isegi ei tea mis selle päris nimi on). Mõned asjad õnnestus mul Marci asjade hunnikust kui üleliigsed ja ebavajalikud välja praakida aga enamiku asju siiski leidis tee seljakotti. Lisaks siis pakkisime kaasa 3 gallonit + 2L vett (u 13 liitrit kokku siis).



Teekond algas Arrowheadi järve äärest ning sealt oli u 15km kaugusel meie sihtpunkt laagriplatsi näol. Tee kulges mööda rada, mis küll tähistatud ei olnud aga samas üsna kergesti järgitav. Ilm oli mõningates plusskraadides kuid varasem õhuke lumekiht oli siiski varjulistes kohtades kõva ehk varjus oli koguaeg miinus. Maastik oli kergelt üles-alla käiv, osaliselt käigurada, osaliselt (väga jõhker) jeebirada. Ümberringi lõputult põlenud puutüükaid (see piirkond põles alles mõned aastad tagasi laastavas tulekahjus maha), rohututid ja mõningad põõsad. Näha oli üksikuid linde, veel harvemaid kitseliste jälgi. Inimesi praktiliselt polnud, vett samuti oli näha väga harva.



Meie esimene päev, mis algas poole kahe paiku, lõppes 5h hiljem pimeduses laagriplatsi otsides (esialgu põrutasime mööda). Laagriplatsil oli üks infotahvel ning lõkkerõngas ja lauake, muud miskit, samuti oli see rajast mõned meetrid allpool. Igal juhul panime pimedas telgi üles, mis osutus üüratuks 3-4 inimese suure eeskojaga telgiks. Õnneks oli ilm rahulik ja vaiades kasu polnud kuid leidus kivisid, millega telki äralendamise vastu kindlustada. Siis panime vee keema ning tegime lõkke. Õnneks on sealkandis lõputult kuiva puitu. Siinkohal tasub meenutada, et meil oli piiritusepriimus (tavaline trangia oma) ja sellega vee keema saamine võtab igaviku. Igal juhul lõpuks saime sooja sööki kõhtu ning pugesime maru külma telki. Sellest sai mu telgiööde jubeduse top2, aastate taguse Mer de Glace liustikul magamise järel.



Hommikuks oli telgis olnud veepudel ka jääkihi all. Õnneks oli järgnev päev pilvitu ja mõistlike plusskraadidega. Võtsime natuke närimist ja juua kaasa ning läksime uitama. Kaardil oli küll teerada kuid seda polnud just ammu käidud, üsna kinni kasvav oli. Mingi roheline teravate lehtedega põõsas ründas ka mind üsna valusalt ja jättis osa endast mulle naha alla, mis veel terve päeva valusalt tunda andis. Natuke peale kahte tundi lõpetasime künka otsas, mille kohta mu gps andis 1822m kõrgust ja seal nautisime tühjust ja vaateid lumistele tippudele, kaugel kumavale tsivilisatsioonile ja lõputule vaikusele. Teise õhtu lõkke tegime varem ja nii püsis päeval kehasse saadud soojus kauem. Õhtu käigus selgus ka, et mu matkakaaslane Marc oli elu esimesel seljakoti ja telgiga matkal. See muidugi seletas ka seda, miks ta ühel või teisel viisil seljakotti pakkis, mida ta kaasa vedas ja miks ma ta seljakotist kola enda omasse võtma pidin, et ta üldse kohale jõuaks. Samas julge tegelane, et matkamasinaga julges matkama minna ;)



Kolmandal päeval siis lippasime tagasi auto suunas. Kuna tee oli juba tuttav ja vähemalt minul soov tsivilisatsioonihüvesid taas nautida suur, siis sai teekond läbitud kolme tunniga. Marc muidugi oli täiesti läbi omadega ja peaaegu oli sõiduvõimetu. Õnneks väike snäkk ja jook ning saime tagasi LA suunas teele asuda.



Kõkkuvõttes oli lahe pärast pikka NYCi nädalat ja kurnavaid LA päevi tsivilisatsioonist põgeneda ja elu lihtsust nautida.

2 comments:

  1. UUU lahe Lehtsabad tegutsevad taas/veel. 13l vett 3 päeva peale - jäi üle ka? tundub kuidagi et vb saaks ka vähemaga hakkama?
    Kas seal siis lund ei oleks saanud sulatada?
    või mõnd allikat ei olnud? või järve vett ei tahtnud?
    Sul polnud vist probleemi aga äkki ehmatasid nüüd vaese mehikese ära, et nii raske ongi see matkamine??

    ReplyDelete
  2. Lehtsabad loomulikult tegutsevad. Harjutavad harjutajateks ju kui muud ägedat korda ei saada. Tegelikult oli laagriplatsi kõrval miski jõeke ka aga mingil põhjusel (ma ei tea kas põlengujärgne värk) aga sealset vett ei soovita kohalikud tarbida. Ma muidugi ise oleks keetnud ikka ja joonud aga hakka sa sakslast veenma.. Kergem oli kilod seljas kohale tassida. Vett üle ei jäänud tegelikult ja ilmselt oleks võinud rohkem juua kui oleks rohkem kaasas olnud. Päevase matka ajal oli selg ikka märg (päike lõõskas). Eks ma sain ka lihased valusaks ja varbad villi (käisin kergemapoolse tossu, mitte saapaga) + see põõsas, mis mind ründas. Aga matkakaaslane vist ikka jätkab matkamist, teab lihtsalt kus ta hetke taluvuspiirid on ja ju peab seda piiri siis edasi lükkama. vot :)

    ReplyDelete