Ronimisjooks

20. novembril toimus selline tore üritus Astangul nagu ronimisjooks. Sinisaba pages selle hirmus Ülelombimaale ning Hõbesaba arvas, et on mõistlikum aasta vanemaks saada kui ronimisjooksule tulla. Egas siis muud üle ei jäänud kui CoachA rooli ning Rohesaba ka kaasa ja ronimisjooksule.
Ilm prognoos oli paljulubav: lörts, kerged plusskraadid ning jahutav tuuleke. Kohapealsed olud olid siiski miskit muud. Väike tuul ja plusskraadid olid olemas, kuid lörtsi ei olnud. Ei tea kas peaks kurb olema...Igatahes pori ja märjad kaljud olid olemas.
Stardijärjekorras oli Coacha 2. ning Rohesaba 6. ning mina 7. Alguses tundus, et aega on piisavalt, kuid lõpp läks nii nagu alati-peagi oli stardi aeg. Vahepeal jõudis CoachA finišisse ning ta näost polnud üldse näha, et see rada oleks raske või väsitav. Ok, õige pisut väsimust siiski oli. Enne Sabade starti kohustuslikud poseerimised ning oligi start. Rohesaba võttis algusest peale rahulikult, startis kummivedamise etapile kõndides. Mina seevastu jooksin esimesed 200m, ei olnudki nii hull kui ma esialgu ette kujutasin. Kuid siis otsustasin kõndimise kasuks...ilm oli ju ilus ning aega piisavalt.
Peale kummivedamist oli aeg minna ronimisseinale. Sein oli märg ja ligane. Algus tundus olevat kõik lihtne ja ronitav kuni ühe pisikese nukini...käed olid paigas ja pidasid, jala jaoks oli ka justkui nukk olemas, kuid jalga ei saanud sellele pidama. Üritasin käte jõul end üles tõmmata, kuid jalga ei saanud paika ja esimene lahtikukkumine. Uuesti seinale ja samas kohas lahtikukkumine. Üritasin 4 korda ning seejärel loobusin. Põlvele tegin ka haiget. Ei saa ikka parema jalaga neid ühejala kükke teha. Kahtlane krõks käib läbi ja ongi korras. Kaljuetapp seega katkestatud. Edasi tugiköiel tõus. Žumaar peale, karabiin köie külge ja minekut. Päris lihtne oli ning puusanõks töötas samuti. Üleval laskumisvahend peale ja alla tagasi. Kõik läks justkui hästi. Tegelikult teenisin sellel rajal trahvipunkte/minuteid. Nimelt žumaari ette olin pannud kogemata valesti. Kas oli see ronimisraja väsimus või kes teab mis, igatahes ei olnud karabiin ümber köie vaid lihtsalt žumaarist läbi. Nüüd peaks see jääma elu lõpuni meelde ning sama viga rohkem ei tohi teha.
Paarsada meetrit jooksmist/kõndimist ja dry-tooli etapp. Oi kuidas mulle see ei meeldi. Ei suuda usaldada kirkasid. Kuid pärast pikka pusimist ja lõuatõmbeid ülesse ma sain. Kuna põlv andis tunda sellest ronimisetapist, siis paremale jalale koormust panna eriti ei kannatanud. Läks käiku põlve tehnika. Kus vähegi võimalik, seal põlvega toetamist. Laskumine toimus mööda tugiköit ning see oli lihtne. Kassid jalast ning finiši poole. Aeg 1 tund 7 minutit ja 20 sekundit. Üldkokkuvõttes olin 17. 19 osavõtja seas.
Rohesaba võttis jah alguses väga rahulikult - ei tahtnud pulssi väga kõrgeks ajada. Nägin kuidas just eelmine võistleja oli teinud tugeva jooksu ja siis lihtsalt ei jõudnud enam üles ronida. Mõtlesingi, et parem võtan rahulikult- suurem võimalus seinal ikkagi üles jõuda. Ja jõudsingi - jah see üks koht oli selline kahtlane ja kohe esimese korraga sealt edasi ei läinud aga lahti ka ei kukkunud. Lõpuks ikka sain. Kuna käsi enne soojaks ei võimelnud andis see rajal kohe tunda, tõmbasid teised nii krampi. Tugiköiel tõus ja laskumine olid lihtsad. Drydoolis on mu tehnika ikka väga algeline - liigun liiga palju käte jõul, võiks rohkem jalgu usaldada...
Rohesaba aeg oli 55 minutit ning 30 sekundit. Tema läbis ka puhtalt ronimisetapi.
Lisaks meile, Sabadele, oli stardis veel üks neiu. Tema oli siis kohalik. Tema aeg oli 1 tund 5 minutit ning 6 sekundit. Ka tema ei teinud ronimisetappi ära ning dry-toolil kukkus ta korra lahti.
Üldiselt oli see üks igati tore ettevõtmine ja hea, et keegi viitsib selliseid asju korraldada. Minule jäid igatahes väga positiivsed mälestused ning sinised põlved pikaks ajaks. Seega roosa seelik peab vist mõneks ajaks kappi jääma;)
Ahjaa....CoachA oli üldkokkuvõttes teine. Tema aeg oli 39 minutit. Seega arenguruumi on meil palju ning lõvikonservi tuleb samuti ohtralt tarbida. Kuidagi peab ju tugevaks saama...
Lisaks võistlejatele jõudsid Astangule veel Kristiina, Kessu ja Erik. Nemad tulid lihtsalt ronima. Ronisime meie teisedki va. Roosasaba, kes lõualihaseid käis treenimas...Kessule ning Kristiinale sai tehtud veel ettepanek, et kui nad on tublid ja entusiastlikud, siis võiksid ju ka sabatsemise peale mõelda. Kas pole mitte sobilikud ja sabalikud?