28.07.2013 pühapäev
Minu hommik algas uniselt ja vara. Oli veel kohustusi, mis vajasid enne minekut tegemist. Lubasin isale, et lähen korjan 7 l põldmarju, et saaks talveks veini teha. Ajasin Feroza kurjaks ja kimasin Saastnasse põldmarju korjama, ise veel kaheldes, et kas ikka jõuan oma asjad valmis. Marjade korjamise juures oli kõige keerulisem see, et suur osa oli alles toored ja nii kuluski palju aega sellele, et valida kõige küpsemad välja. Umbes kella 1 paiku sain oma asjadega ühele poole ja kimasin koju tagasi. Umbes samal ajal toimus ka selle päeva esimene kõne Piretiga, kus sai veel viimased lahtised otsad kinni arutatud ja kokku lepitud meie kohtumine Riias.
Umbes täpselt kella 4 ajal asusime Gertiga Lihulast Riia poole teele. Veidi varem oli Piret alustanud oma teekonda Valga suunas, kus ootas teda sinine vagun. Kusagil Häädemeeste kandis helistas Piret ja teatas, et tal on kolm kilo pagasis üle ning ruttu mõtlesime võimalikele variantidele, et mida maha jätta. Tegime otsuse, et kui lennujaama jõuan, siis kaalun oma koti üle ja vastavalt numbrile hakkan oma asju välja viskama. Õnneks seda muret ei olnud ja kogu kola sai Gruusiasse kaasa veetud.
Kell 21.00 paiku saime Piretiga kokku ning toimus kibekiire kottide kaalumine ja asjade jaotamine. Veidi Pireti käsipagasi üle kurdeti, aga sealt sai jope välja ning nii ta ilus välja nägigi.
Liikusime väravate poole ja vaatasime otsivate pilkudega ringi, sest oli juba teada, et üks eestalsest alpinist oli veel meie lennule tulemas.
Passi kontrollist läbi, võtsime kohad sisse ja jäime olukorda hindama. Hindasime adi-dressides grusiine ja nende kauneid kuldseid kette ning ümmargusi kõhtusid ja ootasime Madis Sterni venda. Suure vadina käigus märkasime, et üks valge kutt kõndis meist üsna kahtlase näoga mööda, aga me ei teinud sellest välja- oleme juba tähelepanuga harjunud. Järgmiseks nägime Madise venda, kes tuli meie juurde, lisandus veel üks eestlane ja siis veel teine ja lõpuks ka see valge kutt, kes ennist meist mööda läks. Selgus, et ta oli mõelnud, et mis värk on, et mingid plikad laual istudes oma jalga kõlgutavad ja kui selgus, et ka meil on Kazbeki plaan, siis oli pilt kohe selge. Pikalt me vadrata ei saanud, kuna väravad avati.
Askeldasin oma asjade kallal ja kui ennast Pireti poole pöörasin, siis märkasin, et Piret räägib juba uue eestlasega, kes kohe kindlasti ei olnud alpinist. Kuna ma poliitikuid, ärimehi, muusikuid ja muid tähtsaid ja ilusid inimesi väga ei tea, siis ei teadnud ka seda, kellega Piret räägib. Meesterahvas uuris, et mida me Gruusiasse tegema läheme ja kui ta kuulis, et mägedesse, siis oli üsna üllatunud nagu ka selle peale, et mõtleme inglise keelega lööma minna :D Nagu ma aru sain, siis ise pidi ta minema Gruusia Kultuuriministeeriumi ametnikega kohtuma. Kuna rahvas juba liikus lennukisse, siis soovis ta edu jne. Lennukisse liikudes ütles Piret mulle, et too härra olevat olnud Neinar Seli- ah või nii.
Lennukis selgus, et istume täpselt ärikalssi taga ja oh üllatust, kes istus meie ette- loomulikult härra Seli. Ilmselt on Neinar Selile grusiinide külalislahkus mõjunud, sest esiteks pakkus ta meile lugemist ning hiljem veini ja kooki :) Vein oli nii hea, et mul tuli mõnusam uni kui Piretil, kes päris pikalt ei leidnud õiget asendit magamiseks. 
Lennuk maandus kella 4 paiku. Pagasit oodates sattusime taaskord eestlastest mägarditega kokku. Hoolimata unest tegime nalja julmadel teemadel. Parim nali oli see, kui üks poistest ütles, et punast veini ei tohi kaasa osta, sest kui see katki peaks minema, siis ei ole materiaalsed kahjud nii suured. Saime oma pagasi kätte ja see sama kutt avas oma koti, et sealt midagi võtta ning avastas oma rõõmuks, et kodust kaasa võetud kondenspiim oli terve koti sisu vallutanud. Lucky You!!!
Järgmine arusaamatu olukord oli see, kui astusime turvatsoonist fuajeesse. Meid võttis vastu meeletu sagin ja juba nägin, et keegi naisterahvas räägib Piretiga. Ma teadsin, et keegi pidi meile vastu tulema, aga et meile vastu tuleb eesti keelt kõnelev naine, seda ma ei teadnud. Ok, selgus, et see naine on üks neist eestlastest, kes Ülo Kanguriga Kazbekile läheb.
Kuna ma ei saanud midagi aru ja kott oli ka raske, siis järgmisena nägin teist tuttavat nägu- tüüp, kes lubas hostelist vastu tulla ja kes meid juba mitu nädalat varem oli Feissaris sõbraks lisanud.
Enne hostelisse minekut vahetasime lennujaamas raha, kumbki 200 euri ja sellega tegime valuutavahetuse rahast lagedaks. Oi neid pilke, mida meie suunas saadeti.
Oma suurte kottidega mõjusime üsna hulludena ning Vajiko, kelle ristisime Nirgiks, ei osanud meiega muud peale hakata, kui juhatas autoni. Surusime oma kotid Golfi pagassi ning sõit hosteli suunas võis alata.
Olen aus ja ütlen, et esimese hooga mõjus see riik liiga läänelikult ja valmistas pettumuse. Meile tehti vist miski ekskursioon, sest nagu hiljem selgus, siis sõitsime hostelisse tavapärasest suurema ringiga. Öine Tbilisi oli üsna vaikne, va see väike tagaajamine, mille politsei korraldas ühele maasturile.
Ma ei tea, mis kell oli, kui me hostelisse jõudsime, aga varahommik ta oli. Kobisime oma asjadega tuppa ning peremees ajas suure kisaga oma naise ülevalt alla, kes juhatas meid tuppa ja tõi voodipesu. Meie Tbilis hosteliks sai Rock´n´Roll, mis on pere bisness. Tegu on kolmekordse majaga, kus ülemisel korrusel on toad (ühes toas umbes 7 kohta), teisel korrusel on köök, terass ja pere enda magamistoad ning ka vist 1-2 külalistetuba ja kõige alumisel korrusel on pere enda köök ja suur hall.
Peremees ja perenaine ise räägivad vene keelt, aga perepoeg ja noored sugulased inglise ja vene keelt. Lennujaama tulid meile vastu peremees ja perenaise õepoeg. Tegemist on äärmiselt toredate ja külalislahkete inimestega. Kogu selle aja jooksul, kui me hostelis viibisime, ei pandud meie tuppa ühtegi teist inimest, seega saime kolmekesi laiutada seitsmeses toas. See ka veel, et ühe öö hind on 25 lari ehk umbes 12 euri.
No comments:
Post a Comment