Erinevalt varasematest kordadest oli seekord Midi hari üsna lai ning ei tekitanud mingit pulsitõusu ega jalavärinat. Hillebergi telkide kohta saaks ka ainult kiidusõnu öelda, väga hea ja kindel valik tuules. Meiega tulid kaasa 3 giidi (kaks inglast ning Simón Elías, üsna tuntud ja ägedaid asju teinud hispaanlane) ning 3 Arcteryxi sponsoreeritud mägardit - Ines Papert, Jacob Slot ja Conny Zamernik.
Tuuline aga soe öö ära magatud saime telgid järgmisele bivy grupile platoole jätta (pakituna ühte telki) ja vedasime end tagasi Midi tõstukijaama. Peale pikka ootamist tulid alt uued grupid. Mina olin end pannud kirja technical mountaineering 2 kursusele, mille kirjelduses oli "after this course you should be able to do AD routes".
Peale jube pikka ja venivat sissejuhatust, kus õpetati vahemehe sõlme .oO saime liikuma kella 11 paiku. Oma kuuese grupiga (+ giid Pascal) vantsisime uuesti Midi harjalt alla ning üle liustiku kahes 3-ses seongus, giid kalpsas niisama kõrval. Sihiks oli Pointe Laschenal, väike küngas Taculist vasakul. Minul oli teistest kaks korda raskem kott (kogu magamiskola, sulejopp, ekstra vesi jms oli kaasas) ning hommikune Midile vantsimine andis tunda ja pulss oli pidevalt laes tõusudel. Aga Laschenali otsa me saime. Midagi uut ja kasulikku giid meile minu arust ei õpetanud, CoachA ja raamatud on head tööd teinud.
5.5h hiljem olime tagasi Midil. Minul oli laupäeval päevaseid tõusumeetrid pea 800 ning seda vähem kui ööpäev peale 3500 peale tulemist. Kõrgusega kohanemine võtab ikka aega.
Öö Chamonix-s soojas ja hapnikurikkas õhus ning pikk uni olid mõnusad. Pühapäevaks olin pannud end kirja AD tipule. Eelmisel õhtul küll veel kahtlesin, et kas ma jõuan, sest ma olin ikka üsna kapsas, pulss oli väga kõrgel aga tundus, et kosmikute rada võiks olla paras. Õnneks hommikul sobis see mõte ka giid Gaeli-le ning minuga ühte punti sattunud Nadine-le. Saime 8-se tõstukiga uuesti platoole, kiiresti kassid alla ja punuma. Kuna kosmikute rada on väga pop ja erinevalt eelmistest päevadest oli ilus sinise taevaga päikseline ilm, siis oli arvata, et rada saab olema ülerahvastatud. Poole tunniga olime raja alguses ning tundus, et saime õigel ajal tulema. Vaid korra pidime ootama enne esimest laskumist teiste seongute järel aga tagasi vaadates paistis juba paarikümne alpinisti pikkune saba. Varjane alustamine on kergesti ligipääsetavatel marsruutidel ikka väga tähtis.
Kui kogu teoreetiline arsenal on Tartust hea, kassidega liikumine ja kirka kasutamine ka okei, siis natukenegi tehnilisemat marsruudil toimetamist ikka Tartus ei õpi. Kerge hingevärina ikka tekitasid 3-4m-ne lumine hari, kus julgestus on nurga tagant ja kõrgelt/kaugel või siis mööda juba päiksest pehmeks muutuvat nõlva liikumine või mööda graniitseina liibumine.
Giidiga muidu oli väga kindel olla, tema teadis kuhu täpselt ta julgestuspunkti loob, mis järjekorras me seda läbime ja kuidas üht või teist kohta läbida. Lumistel tõusudel kippus pulss endiselt kõrgele aga üldiselt oli harja osa väga mõnus läbida. Väike turnimiselement ja siis puhkus kuni uus julgestuspunkt loodi. Segamarsruut jääst, lumest ja kaljust andis mitmeid võimalusi enda edasi liigutamiseks. Tavapärane "crux" koht sel marsruudil, 3-4m-ne slab oli seekord väga lihtne kuna lumi ulatus kõrgele ja sealt üles astumine polnud probleem.
Igal juhul 3.5h peale Midi harjale minemist olime taas tagasi, rõõmsad, rõõsad ja õnnelikud. Esimene natukenegi lumes tatsamisest keerulisem marsruut on tehtnud.
lehtsabaH
No comments:
Post a Comment