ÖPT2

Taaskord seadsid lehtsabad end ühel märtsikuu pimedal õhtul kilisevas-kolisevas varustuses lumele, et päästa ära 80kg tsemendikottidest kannatanu. Sel korral koosnes lehtsabade naiskond Merilist, Piretist, Gretest, Helenist ja Hedist. Nädala tagused suurepärased rajaolud olid asendunud jäätunud merejää, 10cm värske ja pakkiva lumekihi ning halva kaldalumega, millesse vaiad ei läinud ja puurid ei pidanud. Kaks tundi enne starti tegime mitmeid proovikaevamisi aga need andsid ainult kinnitust, et läheb keeruliseks, kui õnnestub jääd kohata, siis saab puuri keerata, muul juhul tuleb matma hakata. Rajale lasti meid loosimise väliselt esimesena, kl 20, superkuu tõusu ajal. Enne starti oli tavaline närviline varustuse otsimise, sobitamise, lugemise, võrdlemise aeg. Strateegia nägi ette, et kuluaarist läheb esimesena üles Piret, jätab meile köieotsa ning Merili/Hedi ning Helen/Grete paarid siis vinnavad, tõukavad, tõmbavad kannatanu kuluaarist üles. Kui eelmisel aastal kulus selleks tegevuseks ainult mõni minut (u6), siis seekord saime sealt peale 20'-tilist pusimist alles üles. Küll jäi kanderaami käepideme ots mutta, küll jalad konaruse taha. Jube pusimine oli. Seejärel vedasime kannatanu asfaldile ning küljel olevate kandmisslingidega asusime teele. Sel korral oli ka siin mitmeid probleeme. Minul hakkas see kandmine selja peale, proovisime õlal kandmist aga see võttis Piretil jalad alt. Minu arvtes tekitas kandmisel probleeme meie erinev pikkus. Kuna mina ja Helen olime tagumised, siis kiskus see käimine meil metsa poole ja arvatavsti just pikkuse pärast. Igal juhul kuidagi saime lainemurdja tagant merejääle, kus siis köis kanderaamile külge ning Grete ja Piret põhjapõtradena ees ning Merili, Helen ja osaliselt Hedi seljataga kanderaami kergitamas. Jää oli libe ning kui väikesed takerdumised välja arvata, siis liikus kannatanu üsna kärmelt põhilise sündmuspaiga suunas. Ma ei tea kuidas Teil kanderaami kergitada oli, aga meil oli Piretiga üsna kerge liikuda. Teise etapina oli kavas Annekese elustamine ning eluskannatanu (Grete) lahastamine ning püsivasse küliliasendisse asetamine. Hedi elustas, küll kahjuks liiga aeglases massaažirütmis. Piret tegeles eluskannatanuga, lahastamisel sekundeerisid Helen ja Hedi. Lahastamisel saime miinused nii põlve kui kanna liikumise pärast. Viriseti ka püsiva küliliasendi pärast, kuid miinuseid õnneks ei antud. Väidetavalt peab keha alla jääv käsi olema kõveras, mida varem pole mitte kusagil mainitud. Isegi ettenäitamisel jäeti käsi sirgeks. Ju siis tahtis kohtunik lihtsalt norida meie kallal. Esmaabi etapp läbitud saime seinale. Esmalt zhumaaritas Merili üles, seejärel Piret ning Helen. Kui Hedi üles jõudis, siis sai peagi kannatanut koos Gretest saatjaga vinnama hakatud. Gretel oli sõlmede vaheline kaugus siiski nihu (Grete kirjutab siia mis täpsemalt) aga peale pikka pusimist hakkasid nad maast kerkima. Algul kui me köie pikkust mõõtmas käisime, siis me ei arvestanud sellega, et kanderaam deformeerub ja kannatanu kinnitus läheb veelgi pikemaks. Seda, et köis minu ja kannatanu vahel lühike on, mõsitsin ma alles siis kui ma juba 10cm maast lahti olin kerkinid. Algul valitses sama olukord, mis nädal enne võistlusi, aga siis leidsin ma mugava asendi kuidas kannatanud seinast eemal hoida. Vinnasid siis maal Piret ja Merili ning mina meetrisel astangul enne päris üles jõudmist. Kannatanu saime ühisel jõul üles ning kuidagi ka kaldale. Seejärel võtsin mina jaamamaterjali ning asusin laskumiskoha poole teele. Peagi järgnes Helen. Teised võtsid jaamad maha ning püüdsid kannatanu laskumiskohta vinnata/lohistada/tassida. Keegi oli vist lisakilosid pannud kanderaamile, väga raske oli. Laskumiskohas pusisime köiega, et saada seda ümber puu õiges pikkuses. Peale üksjagu pusimist sain mina laskuda ning alustasin kaevetöödega. Pusimist jätkus üles veelgi. Kuna eelmine aasta ja harjutamisel olime kasutanud kahte köit lisaks diagonaaltugiköiele, siis nüüdne olukord ühe köiega tegi asja veidi huvitavamaks. Nimelt tuli kanderaam kuidagi ilusti alla servale saada, ilma et ta kohe tugiköit koormama hakkaks ja alla ei lendaks ja mõnd Saba kaasa ei viiks. Kuna ka all läks veidi kauem, saime üleval asjad mõningase pusimise peale enamvähem korda. Samal ajal all: Kuna lumega oli olukord kehva, siis kaevasin, mis ma kaevasin, jääd mul leida ei õnnestunud. Vahetasin kaevamispunkte ning Toomase õpetusel sain ühe kirka matmiseks sobivaks, teises kohas õnneks leidus natuke jäisem koht keset firni ning kolmandas augus tuli puurile sobilik jää. Vahepeal jõudis õnneks alla ka Piret ning pika ootamise peale Grete. Slingid said jaamapunktide külge ning Piret tegi alumise jaama. Gretega aitasime blokisüsteemi peale panna ning pingutasime ülesõidu köie. Jaam sai "jõele" natuke liiga lähedale ning nagu hiljem selgus ka natuke liiga lõtv. Ülesõidul pidime köit toetama, et kannatanu ilusti teisele poole "jõge" jõuaks. Aga jõkke ta õnneks ei kukkunud. Seejärel köis lahti, jaam kokku. Piret võttis natuke rauda ning asus Hollywoodi poole teele. Gretega võtsime ülejäänud kola. Minule jäi ülesõiduköis ning Grete puhtis selle minu seljakotti, ise võttis endale rasket rauda. Grete asus Pireti kannule ning paari minuti pärast ka mina. Helen ja Merili tegelesid samal ajal laskumisega. Pikk merejooks oli väga libe, sest ilusal siledal merejääl oli värske lumi ning kassid olid seljakotti pakitud (erandiks oli Piret, kes läbis kogu tee kassidega, mis oli päris mugav variant). Külili käisid nii mõnedki meist. Liikusime igaüks omas tempos. Eesliikuja orientiiriks ees, tagumised veidi kiiremas tempos. Helen püüdis Hedi veidi enne võrguväljakuid kinni ning edasi sai liigutud kahekesi, arutatud scoutsrännakut ja muid teemasid. Peagi jäi jutustavale paarile ette pimedas üks aeglaselt liikuv kogu, kes osutus Piretiks. Helen võttis Pireti sleppi ning nii suunduti finishi poole. Piret tegeles lõpulaskumise jaamade meisterdamisega ning Grete ja Hedi valmistusid laskumiseks, kohale jõudis ka Merili, kes oli vastutavaks karabiinpiduri meisterdamise ning allalaskja rollis. Kuna Grete oli kannatanu, kokkuleppeliselt vigastatud vasaku jalaga, siis oli vaja ta saatja (Hedi) seljas tervena pangalt merejääle toimetada. Selleks siis sai topeltköie kumbagi otsa kaheksa sõlm tehtud ning need laskujate külge, lisaks sai Grete julgestuse (mida küll kohtunikud ei nõudnud). Erinevalt nädala tagusest trennist läks laskumine väikeste probleemidega, kannatanu kippus küljele vajuma ning õiget head asendit saatja ei leidnudki. Ma arvan, et ma oleksin pidanud ennast kahelt poolt Hedi külge kinnitama, siis ei oleks ühele küljele vajunud. Samas sai see paar ilusti alla ning ühel jalal hüppamist toetades sai Grete ka üle päästva finishijoone. Riburada pidi järgnesid teised. Kokku olime rajal 4h46' (+ 9 min trahvi meditsiini mitte oskamise eest) , läbisime selle ajaga 9.25km ning saime taas mitme kogemuse võrra rikkamaks. Ametlikke tulemusi näeb siit! marsruut Nähtavasti tänu sellele, et meie hullustükk eelmine aasta mitte ainusähvatuseks ei jäänud, anti meile Ristiisa poolt ka tunnustus alpinismi edendamise eest. Kuigi nimeliselt Merilile, käib see tegelikult meie kõigi kohta, kes me üksteise (ja ka muude naiste ja loodetavasti ka meeste) seas alpinismipisikut levitame! Ja ühest ööst jääl jäi meile ju loomulikult väheks! Kõik sabad nagu naksti ka järgmine päev seinal paarisronimisest osa võtmas. Võitjaks tuli meie salarelv Punasaba koos Liaga, Sini- ja Rohesaba teisel kohal ja esmakordselt paaris võistelnud Roosa ja Hõbe jäid seekord poodiumikohalt välja. Rada ise oli nagu ikka aga peegelpildis ja pidi rohkem puure keerama. Sini- ja Rohesabal läks asi veidi uniselt ja mitte kiirustades ning kõiki ohtusreegleid jälgides. Üritasime ka köit mitte liiga pikalt välja lasta (nagu hiljem selgus ikkagi lubatud oli ja enamus seda ka kasutasid). Ilmselt järgmine kord kui rada enne veidi läbi mõelda ja võibolla ka veidi harjutada - saab kiiremini ja osavamalt! Roosa ja Hõbe kirjutavad siia, kuidas nende muljed rajalt olid!!!