Roosasaba rabas

5. veebruari hommik. Kell on 6:30. Uni on nii magus, kohe üldse ei taha tõusta. Keeraks teise külje ja magaks edasi, kuid pääsu ei ole, peab üles tõusma. Ees on ootamas kaks toredat päeva Endla rabas koos Nipernaadidega. Asjad autosse ning Tartusse, kus esimene kogunemine ja sealt edasi siis Tooma külla. 9:40 olen kohal ning valin sobilikke räätsasid.

Rappa minejaid on seekord siis 12. Paras väike grupp. Räätsad jalas, asjad selga ning minekut, kell näitas juba 10:30. Ilm oli pilves ja kohati sadas mingit lumelaadset asja alla. See ei heidutanud, sest üldiselt oli ilm soe ning pidevalt ringi liikudes ei saanudki aru, et midagi sajab. Päeva eesmärgiks oli siis rabas natuke ringi tatsata ning valges autode juurde naasta, ööbimisasjad võtta ja kuhugi rappa telgikohta otsima minna.

Kella 13ks olime jõudnud Endla järve äärde, kus sai kerge lõunapaus peetud. Edasi viis teekond meid üle Endla järve ja sealt mööda kallast oli plaan teha tiir kuni vaatetornini, mis majast väga kaugel ei olnud. Põhimõte oli siis seekord: milleks minna otse kui saab ka ringiga. Paraku esialgne plaan jäi realiseerimata kuna ette tuli päris mitu kraavi. Kaardilt vaadates ei olnud kraave, kuid reaalselt olid need täiesti olemas ning lahtised. Otsustasime diagonaalis üle järve mineku kasuks ja sihiks ikkagi vaatetorn. Teel torni, kohtasime kalamehi, kes meid lahkelt õhtul külla kutsusid, kuigi nad ise veel ei teadnud kus nende ööbimiskoht asub või kuidas nad sinna jõuavad. Kalu oli neid jääl tervelt 6. Sellised pisikesed ahvenapojukesed.
Torni juures veel üks pisike toidupaus ja edasi autode suunas. Lumi kandis väga hästi ja olles hetkeks rivi tagaotsas oli tunne, et kõnniks maanteel. Rada oli lai ning kõndida oli kerge.

Kuid miks käia maanteel kui saab sumbata lumes. Paar kiiret sammu ning jälle rivi eesotsas. Päike otsustas enne loojumist korraks enda nägu näidata ning elu oli ikka väga ilus kuni kohtusime kraaviga. Veidikene otsimist ja sobilik ületuskoht leitud. Veel veidi kõngimist ja uus kraav...seekord laiem kui eelmine ja kandvat lumesilda pole. Leiame ühe väikese kase, mis tundub olevat päris hea. Seitse inimest on ohutult üle ning kaheksas hakkab kraavi ületama kui kostub väike sulpsatus. Kraavi nõlv oli turbane ning jalg libises. Tulemuseks olid siis natukene märjad jalad ning veidike pusimist, et jalg koos räätsaga kraavist kätte saada. Kuna kraav oli turbases pinnases, siis kraavi põhi oli kusagil, kuid täpsem asukoht jäi määramata.
Järgmised kraaviületajad tegid omad järeldused eelnevast sündmusest ja otsustasid ilma jalapesuta kraavi ületada, mis neil ka õnnestus. Hoolimata suplusest jätkus teekond autodeni reipal sammul ning kella 17:30ks jõudsime me kohale. Päevavalgusest polnud enam jälgegi. Plaan minna rappa ööbima läks omapead rappa, meie jäime parkla juurde. Telgid püsti ja kokanaat asus tööle. Õhtune pasta suitsukanaga oli mõnus punkt päevale, kus kogunes tervelt 15 kilomeetrit. Südaöö paiku väsisid vapramadki matkalised ning ronisid magamiskottidesse.
Pühapäeval oli äratus kella 9 paiku ning tuli hakata putru valmistama ja päevaseks retkeks asjad kaasa pakkida. Seekord oli plaanis minna Endla järve teist külge kuhu laupäeval ei jõudnud. Räätsad jätsime Elamusretkede matkajatele ning ise võtsime matkasuusad. Suuskadega tuli rappa üheksa inimest ja üks koer. Koer oli siis meil kohalik giid, kes enamjaolt liikus grupi ees ning näitas teed. Kuidagimoodi teadis ta täpselt kuhu me minna soovime. Paraku polnud meil seekord kaasas suuski koerale ja ta vajus päris palju kordi läbi lume. Oma suurepärase giiditöö eest sai ta meilt lõunaks pasteeti, mille üle ta ilmselgelt rõõmustas.

Lumi kandis veel paremini kui eelnenud päeval ning suuskadega oli lausa lust mööda Endla järve liuelda. Plaan oli liikuda RMK lõkkekoha juurde, kuid ette jäi hoopis Navesti jõgi. Peagi selgus, et kell on liikunud juba 14.30ne peale ja oleks aeg ots ringi pöörata ning autode suunas liikuda. Teele jäi veel üks väike raba, eelnevalt otsitud RMK lõkkeplats, Endla järv, veel üks raba ja seda kõike päikesepaistel. Nimelt oli päike otsustanud pilve tagant välja tulla ja ilm läks suurepäraseks. Tagasiteel saime rabas nautida päikeseloojangut ja autodeni jõudsime jälle 17.30.
Järjekordne mõnus päev oli õhtusse jõudnud ja sellega koos hakkas läbi saama ka nädalavahetus. Suuskadel kogunes kilomeetreid 20 kanti. Täpselt ei tea, sest GPS-ga teekonda ei mõõtnud nagu eelneval päeval. Asjad autosse ja teekond tagasi Tartusse võis alata. Üks järjekordne mõnus nädalavahetus oli otsa saanud.

Eelnev postitus on mõeldud teistele Sabadele vihjeks, et võiks samuti midagi analoogset korraldada;)