Enne võistluspaikka Valmierasse jõudmist tutvusime ka Riia kaubavalikuga, eesmärgiks toetada masus lõunanaabreid. Nipet-näpet - uheked helesinised automaadid, natuke puudrit, viieauguline PAW ja gaasi sai soetatud, kuid see mille järgi tegelikult läksime - kotiga mätsivad kingad jäid seekord leidmata.
Õhtul jõudisime napilt rajatutvustuseks kohale. Kuna järgmine päev radasid ees ootamas 3, tahtsid nad meid ilusti ära jaotada, et ei peaks liialt palju aega sellele kulutama. Meil aga probleem, vene keelt kõnelevad ainult pikad kevaded. Teised veel mõikasid midagi, ma (Lehtsaba M) ei saanud tuhkagi aru - aga seal oldud aja jooksul õppisn vähemalt paar olulist sõna - berila, uzel, balnoi. Igatahes üks oli selge - hommikuks tuleb esitada kõigi radade taktikad - kuidas läbid, mis tehnikaid kasutad, kes läheb esimesena, palju aega kulub. Päästetööde arutamisele kulus ikka palju aega, kuna öö saabus liiga ruttu, jäime selle variandi juurde, mille läbi olime jõudnud mõelda.
Loosiga läks seekord nii, et nägime kuidas meie ees tegutses teine vapper Eesti tiim 360. Jagasid meile asjalikke nõuandeid, mis lubatud, mis mitte.
Seongud:
3 põhiülesannet 3 lisa, meesseongutele kohustuslikud 1 põhi ja vähemalt 1 lisa, sega (meie tiimis nais-) seongule ainult 1 põhiülesanne, ja seda kõike 40 minuti jookusul. Meid Lehtsabu jäeti õnneks ikka kokku ja saime oma oskusi demonstreerida. Võiks öelda, et lõpuks kandisid need pikad kokkuharjutatud tunnid vilja ka - me saime edukalt hakkama nii põhi- kui lisaülesandega, ja jäi veel 6 min üle ka. Põhiülesandes ronisin altjulgestusega 4m, tegin tugi ja julgestusköie, H tuli järgi, vinnasime 20kg koti, H laskus koos kotiga, kaasas tugiköie otsad. Pingutas mulle meie variadi diagonaasest topelttugiköiest (st. läbi karabiini üks kord) ja julgestas alla. Tõmbasime köied alla, kulunud 22 min ja kohe järgmisele lisaülesandele - tõus zumaaritades 20m, tegin jälle H-le tugi ja julgestusköie, tema tõusis 4m ja laskus, laskusin mina. Oleks paar minutit rohkem aega üle jäänud oleks veel ülesõlme lisaülesandele ka läinud. Metsikud naised, nagu kõlas Holmsi kommentaar...
Pikad kevaded tegid kannatanu vinnamist - esime ronis üles, hakkas tulma teine, vigastas käsi, esimene laskus, et talle külge panna köied ja vahendid, tagasi üles ja tõmbama, kui teine oli üles tõmmatud ja enesejulgestuses rollid vahetusid, esimesest sai raskelt kannatanu. Ja siis laskusid koos. Lisaülesandeks jäi neile traavers, kui kahjuks jäi neil paar minutit puudu, et oleks selle ka tehtud saanud.
Lehtvuntsidele sai vaat, et isegi kõige raskem/aeganõudvam ülesanne - altjulgestuses ronimine, teine zumaaritab järgi, laskutakse piiragualasse, abironimisega(redelitega) tõus ja laskumine. Nad olid jõundud ülesandega üle poole kui aeg läbi sai.
Päästetööd:
Toimusid vana suusahüppetorni postidel. Trassil 3 kannatanut, kõik peavad läbima kõik valitud trassi punktid. Alguses 1 raskelt ja 1 kergelt kannatanu, mina tõusin tugiköiel üles, tegin teistele oma tugiköie ja julgestusköie, asusin teglema järgmise etapiga - ülesõit. Tõusis Andres ja hakkas ehitama vinnamissüsteemi kannatanute vinnamiseks, tõusis Erik ja tuli mulle appi, julgestas mu üle ja hakkasin teisel pool tugiköit pingutama. Vahepeal oli üles vinnatud kergelt kannatanu Madis, kes siis üleval tervenes ja asuti vinnama rakselt kannatanut Hedi ja saatjat Hendrik. Aega kontrollajani oli 3-4 minutit. Siis tekkis aga mingi ikaldus, ise olin kaugel ja täpselt aru ei saanud, mis toimus aga Madis oli vist aidates kuidagi zumaari rullikusse sõitunud ega saad seda enam maha. Lõpuks lahendati asi ikka toore jõuga. Igatahes väga napilt saadi kannatanule enesejulgestus teha ja võisime ikka edasi tegutseda. Ülesõiduköiele pani end Madis, kes aga unustas saateköie karabiini kinni keerata ja köis tuli välja - ehe näide sellest, et see ikkagi on võimalik, et kinni keeramata karabiinist tuleb köis ikka hea tahtmise korral välja küll. Kui üle oli tulnud ka Hendrik võisid nad hakata kannatanut - Erikut järgi tõmbama. Vahepeal oli Madis mind juba jõudnud alla finišisse julgestada. Ja nii nad siis riburadapidi kõik laskusid - kannatanu koos saatjaga, Hedi, Madis ja lõpuks Andres, mina julgestasin kõiki alt. Jõudsime ilusti kontrollaega (70 min) 7 min jäi veel ülegi.
Ülesõit:
See ülesanne tundus meile enne kohalejõudmist kõige selgem, kuna saime selle enne läbi proovitud. Kohapeal aga selgus üks huvitav nüanss, et kõik ülesõidu köied peavad olema topelt - igalt poolt. Taktikat see väga ei muutnud aga pingutada oli raskem. Ülesanne ise nägi ette, et tehakse 3 ülesõitu, millest teisel peab ise kaasavõetava jaama organiseerima. Kõik läks enamvähem plaani järgi va. see, et väga palju praaki tuli - karabiinid lahti, saateköit polnud küljes, kohktuniku köie koormamine, ei saanud köielt maha ja mis kõik veel... Aga aega mahtusime. Hiljem tuli lätlastelt kommetaar, et teete küll aga kastuate liiga palju üleliigseid asju ja liigutusi - saab palju lihtsamalt nagu näiteks jalaaas köiele peale minekul - täielik ajaraisk, madrus pingutusel - teeb ploki pikaks ja maha võtta keerulisem, meeskonnatöö puudumine pingutusel - võtab palju aega ja köis ei saa pingule. Ühesõnaga õppida on meil palju veel.
Teine päev:
Kohapeal selgus üks tore üllatus, et teisel päeval on veel üks võistlus! Ja see oli kompott kõigest - kannatanud, raskused, altjulgestusega ronimine jmkv. Kapteni (A) idee oli kasutada võimalikult vähe köisi, ehk teha samast köiest nii tugi kui julgestus, mis mõnes kohas end õigustas teises jälle nõudis rohkem pusimist. Ülesanne iseenesest ei olnud raske - tõusta punkti B, laskuda poole seina peale punkti C, kus tekib kaks raskelt kannatanut ja saata nad saatjatega alla. valida oli kolme erineva "punkti B" vahel, me kasutasime neist kahte - ehk siis pikad kevaded ja lehtsabad tõusid ühelt poolt, lehtvuntsid teiselt. Kannatanuteks muutusime me Hediga, mis võibolla oli vale otsus, sest jaamas ei suutnud ma end tagasi hoida ja seletasin pidevalt, mis kõik vaja teha on, sain selle eest isegi kohtunike poolt hoiatada. Segadused ja seisakud tekkisid, kui olime kõik jõudnud punkti C ja üritasime sellest suurest köitepuntrast mingid laskumis ja julgstusköied tekitada, Andres oli juba all, esimene kannatanu (Hedi) saatajaga (Erik) ka peaaegu valmis, kui kõlas VREMJA (kontrollaeg 40 min) ja pidime trassi vabastama. Parimad Lätlased, kes kasutasid enamvähem sama taktikat, nemad küll 3 - 3 üles, läbisid antud trassi 22 (!!!) minutiga. Tundub täielik ulme aga kui järgi mõelda, siis oleks see võimalik küll aga nõuaks lihtsalt kogu tiimi head kokkuharjutamist ja koostööd, ning samuti häid isiklikke oskusi, mis kõik on ju järjepideva harjutamisega saavutatavad.
Uued tripid ja nipid:
Lätlased olid lahked ja näitasid meile ka mõned uued nipid, kuidas asju lihtsamini teha, nt madruse ja repsu asemel kasutaks pingutamisel ühte lahtikäivat repsu lahtitõmmatava meremehega; köiele pealeminek peaks võtma 2 sekundit - ei kasutaks jalaaasa vaid tõuseks jalgadega köiele; pingutatud köie kinnitamiseks mingi tore suur sõlm, mis karabiinist läbi ei lähe; ühes rütmis keharaskusega köie pingutamine jne...
Mulle endale tundus, et lisaks neile tegevust kiirendavatele nippidele on koostöö ja kokkuharjutamine teine koht, kust saab aega kokku hoida. Kui kõik liikmed teavad, mida peavad tegema ja millal ja samuti teavad mida võiks teha, kui tekib mingi ootamatu olukord, siis kõik lihtsalt lähebki palju kiiremini. Ühesõnaga harjutada tuleb veel palju, et ka Läti kõige nõrgema võistkonna tasemele jõuda aga kogemus oli igati tore, kasulik ja õpetlik.
Lehtsabade klassikaraadio Läti eri oli ka täies hoos e. nalja sai palju - mõned nopped:
*Võisltusel pidi igaüks olema nummerdatud ja lehtsabad olid nr 1 ja 2 ehk siis eelmine ja järgmine...
** Pikad kevaded (Andres ja Hendrik) on sellepärast kevaded, et neil on juba palju kevadeid kogunenud ja pikad sellepärast, et kevadeid on pikalt ja nad ise ka pikad :)
No comments:
Post a Comment